Möödunud aasta Minu Eesti mõttetalgutel sai Raasiku noorte elus alguse midagi uut –mõttekojas osalenud 21 noort otsustasid kooskäimist jätkata.
Väljakäidud ideede täideviimiseks lõime 24. mail Raasiku valla noorteliikumise Minu Eesti Noored. Innustatuna talgute võimest üksteise oskusi nähtavale tuua, hakkasime vallas seni ainult vanade õlul olnud ja meist kaugeks jäänud noortetööd tasapisi enda kanda võtma.
Kõigest on möödas veidi üle aasta ja olles harjunud uue ühtse ja laheda hingamisega koduvallas, tundus noortelehte Aken sirvides selle sisu veidi võõra ja mahajäänuna. Mulle meenusid ka koosviibimised vallavalitsuses erinevate Eesti noorteelu korraldajatega ja noortetöö tegijatega. Tollal oli tunne, et tegijad on väga motiveeritud ja ambitsioonikad, kuid paraku tavalistest noortest kaugeks jäänud.
Kui meie ehitasime oma liikumise üles nii, nagu me oma sõpruskondigi loome, siis nende puhul tundus, et asjale lähenetakse liiga ülevalt poolt. Ka noortelehe Aken artikleid lugedes on tunne, et noortetöö kajastamine ei peegelda tänapäeva noort. Neid artikleid lugedes ei tunne ma ennast ära nagu ka end ümbritsevate noorsootöötajate juttu kuulates. Mõnikord tundub lausa, et jutt käib mingist erivajadustega ja endaga ise mitte hakkama saavate tüüpide kogumist, aga mitte meist.
Mulle meeldib tervet Eesti noortepere ühtse, elujõulise ja eraldiseisva ühiskonnana kujutleda. See on meie oma mull, meie oma unistuste vabariik, mis on sõbralikes suhetes meie vanemate vabariigiga, mille me tulevikus neilt üle võtame, olles siiski omaette täiuslik maailm.
See, et vanad kipuvad mõnikord oma ühtsust, optimismi ja elurõõmu kaotama, ei tohiks meid heidutada ega eeskujuks olla. Olles kujundanud oma ideaalse ühiskonna, siis aitame ka vanu inimesi, peaasi aga, et me pimedana nende kombeid üle ei võtaks.
Ei pea rääkima keeruliste poliitikulausetega, ei pea hoidma kinni vanadelt pärit üliametlikust asjaajamisest ja üksi rabelemise kombest. Oma sõpradega suheldes me ju nii ei käitu. Milleks siis noortele sellist võõrast muljet tekitada? Mõni veel oma andeid otsiv noor võib lausa mõista, et läbilöömiseks tulebki hirmus keerulist juttu ajada ja üksiku aktivisti kombel tõmmelda.
Tegelikult on ju edu võti iseendaks jäämine ja oma ideaalidele mitte allaandmine. Teeme siis seda! Ja teeme seda ka noortetöös ja sellest rääkides. Näitame, et see kõik, mida me teeme, on sama lahe ja nauditav, kui kõige tegijamad peod ja sama lihtne ning mõnus nagu kõige tavalisemad istumised sõprade pool.
Ma loodan, et uus hingamine noortetöös kinnistub Raasiku vallas ja levib ruttu ka üle Eesti. Siis loome koos üleriigilise noortepere, mis paistab ühtsena igalt poolt vaadates ja just sellisena, nagu me teda igapäevaelus teame. Vaba, lihtsa ja nauditavana.
