Möödunud kuul potsatas minu postkasti üks kiri. Jah, võiks ju mõelda, et mis siis ühes kirjas ikka nii erilist võib olla – tööinimesed saavad tavaliselt kümneid kui mitte sadu e-kirju päevas.
See konkreetne kiri tuli ühelt noormehelt Harjumaalt Raasiku vallast. Ta oli end oma sõjaväeteenistuse viimastel kuudel hoolikalt Akna lugudega kursis hoidnud ning olles oma kodukohas üks noorteliikumise eestvedajatest, tekitas Akna lugemine temas reaktsiooni. Miks ma ütlen reaktsiooni? Sest ta tahtis paljudele asjadele vastu vaielda.
Täpselt seda sama tekitas minus tema kiri, mida võite lugeda siit kõrvalveerust lugejakirjade rubriigist. See pani mind reageerima. Ühelt poolt mulle ääretult meeldis tema otsekohene viis öelda välja asju, millega ta ei nõustunud või rahul ei olnud. Teisalt olles ise olnud noortekeskuse noorsootöötaja, tahtsin talle päris korralikult vastu vaielda.
2009. aasta augustis toimunud Kodukandi liikumise kaheksandal maapäeval tuldi ühes noorte töörühmas välja üsna sarnase lausega, mis on siinse loo pealkirjaks. Tookord räägiti seal Eesti küla kestmajäämise valemist − selleski oli olemas sarnane võrrand nagu “noorte uljus + vanade kogemus”. Tol korral nähti küla kestmajäämise võtit põlvkondade vahelises koostöös, innovatsiooni viimises maale ning uue ja vana ühendamises.
Ei ole olemas tarku noorsootöötajad ega rumalaid noori. Võin öelda, et olen väga palju õppinud nendelt noortelt, kellega mul on olnud au erinevates kontekstides koos töötada. Need on kahtlemata olnud ühed mu elu hinnalisemad hetked ja õppetunnid.
Samas olen seisukohal, et noorsootöötaja keskseks rolliks on sarnaselt õpetajatele ja lapsevanematele anda omapoolne panus noore kasvatamisse. Oma töö kaudu anda edasi teatud väärtusi, millest noor saaks kasvõi alateadlikult juhinduda ja innustuda, ja mis ühel hetkel aitaks tal jõuda oma elu ning kultuuri põhiväärtusteni.
Ma arvan, et Eesti ühiskond on päris palju kaotanud 1990. aastate alguses toimunud ühiskondlike arengutega. Ühelt poolt oli areng kahtlemata vajalik, sest ilma selleta ei oleks me jõudnud nii kaugele, kus oleme tänasel päeval. Teisalt olen seisukohal, et kõigest vanast lahti saamise tähe all kadus ära ka palju seda, mis on eesti rahvuse põlisosa. Mõnes mõttes kaotasid eestlased taasiseseisvumise aegadel oma juured.
Noorsootöötaja on minu silmis see inimene, kes annab teadmisi meie põlisosast noortele edasi, loob ruumi noorsootöö toimumiseks ja on valmis olema noorte seas ebapopulaarne või vanamoeline just selleks, et need väärtused ei kaoks. Noored on need, kes tahavad öelda lahti kõigest vanast, teha revolutsiooni, tekitada vastupanu ja luua uut maailmakorda.
Mõlemal on õigus. Selleks aga, et valem saaks toimida, on vaja koostööd, üksteise mõistmist ja austust. On vaja paindlikkust, oskust minna kaasa muutuva ajaga ning katsetada uusi suundi, unustamata ära seda, kust me tuleme.
Noorte uljus + vanade kogemus = hästi toimiv ja terviklik Eesti noorsootöö.
