 |
| Mehhikos vabatahtlikuna tänavanoorsootööd teinud Airi Pajumaa igapäevatööks oli Mexico City tänavatele sattunud noori toetada. |
| ERAKOGU |
Tänavanurkadel lamavad liimitaolise vedelikuga niisutatud lappi nina all hoides inimvared. Silmata võib lapsi, kes kerjavad, pesevad autoaknaid või müüvad midagi. Mõnikord ka iseend.
Selline oli argipäevareaalsus Mehhiko pealinnas Mexicos Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlikuna töötanud Airi Pajumaa jaoks – tema päevad möödusid räpastel tänavatel, meeled erksad, et abivajavat last kindlaks teha.
Mehhikos, rahvaarvult üheteistkümnendas riigis maailmas, on suur hulk lapsi, kelle elupaigaks on tänavad. Pideva olelusvõitluse tagajärjel tarbivad lapsed narkootikume, varastavad ja petavad, ei käi koolis ning on kaotanud usu tulevikku. Suure hulga tänavalastest moodustavad 10-18 aastased poisid. Kuigi ajamahukas ja emotsionaalselt raske, on tänavanoorsootöö esimene ja hädavajalik samm kohalikus noorsootöös.
Esialgu töötas Airi päevakeskuses, kuid viimase kuu jooksul sai ta proovida tänavanoorsootööd.
Airi tööandjaks oli pool aastat Mexico organisatsioon Fundación Pro Niños de la Call, mis tegutseb tänavalaste abistamiseks.
Kohalikuga tänavalapsi aitamas
Tänavanoorsootöös lähtutakse põhimõttest, et laste aitamiseks peab jõudma abivajajateni nende endi keskkonnas – tänaval.
Tänavatööd tegi Airi koos kohalikuga– tänavatöö meeskond koosnes nimelt ühest vabatahtlikust ja ühest kohalikust töötajast. Paarid alustasid hommikuti liikumist eelnevalt kindlaks määratud piirkondades, püüdes kindlaks teha tänaval elavaid lapsi, et nendega siis kontakti luua. Lastega, kellega õnnestus vestlusesse laskuda, lepiti kokku järgmine kohtumine.
Kui tänavalaps järgnevatel päevadel kokkulepitud kohta ilmus, jätkati usalduse loomist mängude abil. Mõne päeva pärast tutvustati talle ka võimalust külastada päevakeskust. Päevakeskus on noorsootöö järgmine etapp, kus lapsed saavad tutvuda teistsuguse eluga. Tahtejõu ja töötajate abiga on võimalus hakata tasapisi oma uut tulevikku üles ehitama.
Laste keerulise ja heitliku elustiili tõttu ei kulgenud töö tänaval siiski ühtviisi edukalt. „Tööpäevad, mis möödusid kokkulepitud kohti läbikammides mitte kedagi leidmata, olid raskeimad,“ nendib Airi Pajumaa.
Tänavaelu nõiaring
Päevakeskuses käima hakkavad tänavalapsed saavad endale tugiisiku, kelle abiga edasisi otsuseid langetada. Edasiste sammude hulka kuuluvad näiteks kaotatud perega kontakti otsimine ja võõrutusravile suundumine. Lapsed, kes võtavad vastu otsuse püüda oma elu muuta, kolivad elama nn üleminekumajja. Tagasilangusi on sellel teel palju ja suur osa lastest satuvad taas tänavale.
Samas on ka neid juhtumeid, kus pärast kümmet või enamat tänaval veedetud aastat võtab noor vastu tema elumuutvaid otsuseid ning jääb neile lõpuni kindlaks. Just sellistest juhtumitest ammutavad noorsootöötajad oma töö jätkamiseks jõudu. Päevakeskuses tähistatakse sõnavõttude ning riietest ja hügieenitarvetest koosneva kingitusega iga otsust, mis viib lapse tänavaelust kaugemale − olgu siis võõrutusravi või mõne teise sammu kaudu.
Tänavanoorsootöö Eestis?
Eestis pole tänavalaste probleem nii terav kui Mehhikos, kuid Airi Pajumaa näeb tegutsemise vajadust ka siin. Üha rohkem võib tänavapildis näha lapsi, kes kampades sihitult ringi hulguvad.
Lähtudes tänavanoorsootöö põhimõtetest, pakub Airi ühe abivahendina välja erinevate ürituste korraldamise laste hulkumispaikade läheduses. Oluline on lastele näidata, et võimalik on ka teisiti elada ja neil tasapisi uusi väärtushinnanguid leida aidata.
Mehhikos lähtusid Eesti vabatahtliku kohalikud töökaaslased mõttest, et ega alkohoolikule baaris ju ei ütle, et alkohol on halb ja jäta selle tarvitamine. Nii tuleb ka tänavanoorsootöös lastele vähehaaval näidata teistsugust elu ja alles siis hakata rääkima suurtest otsustest ja elu muutmisest.
