 |
| Eesti UNESCO Noorteühenduse eestvedaja Deniss Jer¹ov on tulemusrikkalt kasutanud tänavanoorsootöö võimalusi juba mitu aastat. |
| ERAKOGU |
Kõik sai alguse ühest noortevahetusest aastaid tagasi, kui üks osaleja Hispaaniast õpetas mulle ¾ongleerimist. Nagu kõik minu õpilased nüüd, kartsin toona samuti, kas ikka olen selleks valmis? Minu praegused uued ja vanad õpilased viskavad kaskaadi poole tunniga ära, mul võttis see 2 päeva aega.
2006. aasta sügisel toimus esimene ¾ongleerimise õpituba, kuhu ma kutsusin oma blogi kaudu sõpru ja tuttavaid. Alates 2008. aasta jaanuarist hakkas meie grupp kohtuma Lille maja saalis, kus ta sai nime Balagan ja kus ¾ongleerijatega liitusid poisterid.
Alates sama aasta juunist hakkas Balagan kohtuma ka Tartu kesklinnas, kus meiega liitusid veel köielkõndijad. Praeguse seisuga on Balaganis ligi 50-60 pidevalt harrastavat liiget, ligi 100-150 mitmekordset külastajat ja tuhandeid ühekordseid osalejaid.
Idee tänavale minna tuli kunagise Tartu linna noorsooteenistuse juhataja Raul Oreškini poolt, kes ütles, et noorsootöö ei pea toimuma ainult noortekeskustes: see võiks ka minna "keldrist välja". Mulle meeldis väga see väljend ja nii otsustasime ¾ongleerimist tänaval proovida.
Hetkel kohtume kaks korda nädalas. Kui ilm ja aeg lubavad, siis kolm-neli korda nädalas. Üks sõnum, üks e-kiri ja oleme juba pargis. Tavaliselt võtame kaasa kaks-kolm slackline'i (köielkõnni köit), pallid ja poid.
Narva gupi asutasid meie Tartu balaganlased, kes lõpetasid ülikooli ja läksid tagasi kodulinna. Oli lihtne asutada animaatorite grupp linnas, kus noortel ja lastel on vähe osalemisvõimalusi.
Järgmiseks viisime oma tegevuse Tallinnasse, kus osalemisvõimalusi on rohkem. Kuigi linnas on kaks tsirkuseühendust, oli nende jaoks meie formaat siiski uus. Jõhvis tegutseb hetkel ainult köielkõndijate rühmitus, kuid poisid tahavad õppida ka ¾ongleerimist ja poi keerutamist.
Balagani suurim väärtus on selle dünaamiline õppimise viis. Teiseks oluliseks osaks on seltskond. Balaganis ei ole liidrit. On ainult need, kes veel õpivad, ja need, kes juba õpetavad. Kolmas asi on mitteverbaalne kommunikatsioon – õppida saab jälgides. Samuti ei loe siin vanus.
Balagan tähendab animeerimist, st anima (hinge) edasi andmist kogukonnale. Inimene läheb mõtteisse vajunult koju, aga näeb siis kedagi, kes linnaruumis tänaval ¾ongleerib, või kõnnib köiel ja pakub kõikidele seda proovida. Tasuta. Kas Sa tõesti ei tahaks siis proovida?
Tahaksin leida piisavalt raha, et osta piisavalt varustust kõikidele gruppidele. Tahaksin korraldada rahvusvahelise köielkõndimise sündmuse ja kõndida üle Emajõe. Tahaksin asutada ¾ongleerimiskooli Tartus või vähemalt pakkuda seda keskkooliprogrammi elemendina.
Usun, et see kõik on ka võimalik. On veel väga vähe inimesi, kes meie tegevustes osalevad. Ja väga paljud arvavad, et see ei ole nende stiil või kardavad, et nad ei oska seda teha. Sellega saavad kõik hakkama. See on ainult soovi ja aja küsimus!
