Mobiilse noorsootöötaja tööpõld on lai - sellised noortekampasid võib näha oma lemmikkogunemiskohtades igas Eesti linnas ja maakohas.

LIIS TREIMANN/POSTIMEES/SCANPIX

Elame suurte muutuste ajajärgul, kus keskseteks väärtusteks on saanud ajaga kaasas käimine, dünaamilisus ja paindlikkus. Innovatsioon ei ole enam midagi müstilist, kõrget ja kauget, vaid sellest on saanud igapäevane vajadus, millest ei ole puutumata jäänud ka noortevaldkond.

Kujutage ette maailma, kus noorsootöötajad oleksid nagu näitlejad ja saaksid erinevates olukordades mängida erinevaid rolle.

Olla nagu Sherlock Holmes, kes imbub mõnda noortegruppi? Või rüütada end mõne subkultuuri riietesse ja õppida tundma nende kombeid? Viia läbi tänavareide? Või hoopis vurada noorsootööbussiga mööda Eestimaad? Aga äkki mängida koos noortega korvpalli või muuta maailma ainult läbi online-vestluste?

Kõlab väga 22. sajandi moodi? Tegelikult ei ole tegemist üldse ulmelise kosmoseteemaga, vaid uue suunaga noorsootöös, mis hakkab järjest enam kanda kinnitama ka Eestis.

Heal lapsel mitu nime?
Kuna tegemist on noorsootöö valdkonnaga, kus Eestis alles maad kombitakse ja mille puhul saab välja tuua ainult üksikuid pilootprojekte, kasutatakse uutest suundadest rääkides ka erinevaid mõisteid.

Erinevate koolituste, õppevisiitide ning pilootprojektide puhul on Eestis kasutusele tulnud selliseid mõisteid nagu ‘mobiilne noorsootöö’, ‘otsiv noorsootöö’, ‘tänavanoorsootöö’, ‘tänavareid’, ‘tänavatöö’, ‘noortekeskus ratastel’, ‘virtuaalne noorsootöö’, ‘e-noorsootöö’, ‘online noorsootöö’, 'otsiv sotsiaaltöö', 'otsiv tänavatöö' või 'noorsootöö noorte oma kohas'.

Üldiselt võib öelda, et iga termini puhul soovitakse rõhutada konkreetset aspekti uuenduslikku liiki noorsootöö juures. Sellega soovitakse viidata kas mõnele meetodile, välismaa praktikates kokkulepitud mõistele või keskkonnale, kus seda liiki noorsootööd viljeletakse.

Neid mõisteid süstematiseerida üritades võib väita, et mobiilset noorsootööd saab kasutada üldmõistena, mille alaliikidena võib vaadelda kõiki teisi eespool väljatoodud noorsootöö liike.

Sünnimaaks USA või Saksamaa?
Vastavalt sellele, millist mõistet me kasutame, või millisele konkreetsele mobiilse noorsootöö liigile keskendume, saab selle algusaega erinevate allikate kohaselt vaadelda erinevalt.

Rääkides praktilisest mobiilsest noorsootööst, mida selle algusaegadel nimetati kas tänavatööks või tänavanoorsootööks, siis selle algusaegadeks loetakse 1920-ndate aastate lõppu USA suurlinnades, kus puututi palju kokku alaealiste õigusrikkumistega. Just siis tuldi välja esimeste sotsiaalpedagoogiliste programmidega, mille tüüpilisteks sihtrühmadeks olid tänavajõugud, kambad, gängid.

Teise maailmasõja järgselt on tänavanoorsootöö levinud paljudesse Lääne-Euroopa riikidesse, sh Hollandisse, Šveitsi ja Saksamaale. Viimases kasutakse mõistet ‘mobiilne noorsootöö’ ning selle termini algusaegadeks loetakse 1960-ndaid aastaid, kus linnad paisusid suureks ning noorte vajadused jäid piisava tähelepanuta.



Noorte tänavajõugud ja kambad hakkasid tekitama üha suuremaid probleeme ja sellest tulenevalt hakati 1967. aastal rakendama USA-st üle võetud ja Saksamaa reaalsusele kohandatud mobiilset noorsootööd.

Saksamaal tegutseva ISMO (International for Mobile Youth Work)  esindatav mobiilse noorsootöö kontseptsioon töötati välja 1970-ndate alguses Tübingeni Ülikoolis Saksamaal. Enne seda oldi 1967. aastal proovitud esimest korda linnaosale suunatud lähenemist.

Kogemusi ja teadmisi jagavad valdkonnas kogenud
Milles seisneb mobiilse noorsootöö olemus ja kuidas näevad seda Eesti noortevaldkonna tegijad? Teema kohta jagavad oma teadmisi ja arutlevad erinevad mobiilse noorsootööga kokkupuutunud.

Loe lähemalt lk 6-7.