JUHTKIRI: Eetika pole mustvalge

Noorsootöötaja Jaanus Heina lugu meenutab veidi Andrese ja Pearu kraavikaevamise janti.

Seda, kellele kuulub tõde ja õigus, ei saa määrata ilmselt keegi peale asjaosaliste endi. Heina vallandamise põhjus võis ju peituda selles, et noormees ei sobinud ametikohale, aga samas võis see ju tõepoolest olla poliitiline surve.

Hoopis huvitavam küsimus seisneb aga noorsootöö eetikas: kas Hein käitus moraalselt, korraldades noortele ürituse, millel on kahtlemata poliitiline maik juures?

Eetikaprobleemid tulenevad tavaliselt konfliktidest inimese erinevate rollide vahel. Kui noorsootöötaja tõmbab selga ametikuue, suudab ta sellega katta ka oma maailmavaatelised eelistused, ilma et need noori mõjutaksid? Kas pärast töövormi seljast võtmist võib noorsootöötaja korraldada noortele üritusi, mis on seotud mõne kindla ideoloogiaga?

Ühest vastust nendele küsimustele ilmselt ei ole, sest kahjuks või õnneks pole elu mustvalge, samuti nagu eetikareeglite tõlgendmine.

Millisest hetkest hakkab noorsootöötaja oma eelistusi noorsootöö varjus ka noortele peale suruma, peab ilmselt iga ametnik ise tajuma ja sealjuures olema äärmiselt tundlik. Sest selge on see, et poliitikamängude mängimine tähendab noorsootöötajale kõndimist õhkõrnal jääl.