Hiljuti Eesti trükimeediasse jõudnud juhtum noorsootöötaja kokkupõrkest poliitika või poliitikutega paneb valjusti mõtlema põletavatel teemadel.
Esmalt osutab juhtum lähenemise „noor kui ressurss“ võidukäigule aegunud arusaama „noor kui probleem“ üle. On selge, et kui kohalik võim ja ka avalik meedia tunnevad muret noorte ühekülgse mõjutamise pärast, peavad nad aktsepteerima ja hindama noori ning nende potentsiaali (nt tulevaste valijatena) väga kõrgelt. Igal juhul piisavalt kõrgelt, et nende suunamise pärast muret tunda.
Noorsootöötajale vajalike oskuste, sh isikuomaduste üle on vaieldud nii kaua, kuni see valdkond eraldiseisvana vabas Eestis jututeemaks on olnud. Iidset pedagoogide kohta käivat retoorilist küsimust on ka noorsootöötajatele kohandatud – kas noorsootöötajaks sünnitakse või õpitakse?
Siin ulatab abikäe riiklik noortepoliitika. Teatavasti kinnitati käesoleva aasta kevadel noorsootöötaja kutsestandard, kus on vägagi täpselt määratletud noorsootöötajale vajalikud nõuded. Veel ei ole dokumendi rakendamiseni jõutud, ent kohalikel vallaisadel oleks mugav võtta see aluseks võimalikult hea noorsootöö praktika tagamiseks.
Idee nõuda noorsootöötajalt pedagoogilist kõrgharidust innovaatilisuse poolest ei hiilga. Leidis sama juba eelmise sajandi esimesel poolel pedagoogika-teadlikele lugejatelegi tuntud Johannes Käis.
Kui mõelda, mis ajendab noorsootöötajat noorte jaoks teatud tegevusi valima, võiks ju aluseks võtta noorsootöö strateegias 2006-2013 nimetatu – lähtumine noorte huvidest ja noorte osalus. Kuidas on aga lood tegelikult? Ilmseks saab reaalsus teoks põhimõttel „kes maksab, tellib muusika“. Noored toimivad nii mõneski kohas veel nn augutäitena, kus nad kiirreageerimisrühmana esindama saadetakse (sh talgud jt) või väljanäitusele üles seatakse.
Noorsootöötaja kui alles imikumähkmeis valdkonna spetsialist (võrreldes nt aastatuhandeid kestnud pedagoogikaga) lennutatakse kui pudrukuul poliitikute tahet täitma. Kohaliku valla noored tema järel. Ja noorsootöötaja lendabki. Oma hea tahte kohaselt. Üldse mitte poliitiliselt. Tahab ju temagi „pai“ saada – pisukest tunnustust tehtud, kuid mõõdetamatule tööle.
Ja ei mõtlegi noorsootöötaja sellele, et on ta ju välja lennutatud ühe poliitika pudrupotist, millest teised mehed keelduvad mekkimast. Igipõline küsimus leiab siingi vastuse, et „seaduse mittetundmine ei vabanda karistusest“. Tagantjärele võib rusikaid vehkida küll, kuid pärast või(s)tluse lõppu pole sellest paraku palju kasu.
Ehk on meil aeg hakata õppima üksteise vigadest, et mitte lõputult uusi Linda-tütreid ja Kalevi-poegi luua?! Või lootkem, et meile ikka rohkem „pai“ tehtaks, et liigselt selle järele ei januneks.
* Tarvastu noorsootöötaja juhtum.
Kommenteeri
