 |
| Eesti Noorsootöö Keskuse erinoorsootöö peaekspert Helen Kereme peab töös probleemsete noortega oluliseimaks märkamist ja sekkumist. |
|
Üldjuhul saame varajasest märkamisest rääkida iga lapse perekonnas, lasteaias, koolis, noortekeskuses. Kui probleemi on õigel ajal märgatud, saab ka tulemuslikult sekkuda.
Kuid siiski on palju lapsi, kes on erinevatel põhjustel haavatavad ning kuuluvad riskirühma. Probleemkäitumise peamised põhjused tulenevad probleemidest perekonnas, koolis ja sõpruskonnas.
Vanemad on sageli liialt hõivatud, et lapse muredesse süveneda. Kui laps oma probleemidega üksi jätta, siis üldjuhul need süvenevad ning allakäik on lihtne – tekivad probleemid koolis, hakatakse sõltuvusaineid tarvitama, pannakse toime erinevaid õigusrikkumisi ning jõutakse alaealiste komisjoni.
Kui vanemad lapse abistamisega ise hakkama ei saa, peab sekkuma kool, kohalik omavalitsus ning teised võrgustikud lapse ja pere ümber. Lapsega on vaja tegeleda tema loomulikus keskkonnas ning kõige edukamalt saab sekkuda just kohalikul tasandil ning koostöös perekonnaga.
Varajane märkamine ja efektiivne sekkumine on ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti Noorsootöö Keskuse prioriteediks. 2009. aasta sügisel kinnitati noorte toimetuleku toetamise tegevuskava, mille eesmärgiks on noorte õigusrikkumiste ennetamine ja vähendamine.
Alaealiste õigusrikkumiste ennetamise ning vähendamisega tegelevad alates 1998. aastast üle Eesti alaealiste komisjonid. Tänase seisuga on neid kokku 68 (15 maakonna komisjoni, 45 KOV komisjoni ning 8 LOV komisjoni).
Alaealiste komisjonide eesmärk ei ole last karistada, vaid just abistada. Oma töös juhindutakse alaealise mõjutusvahendite seadusest, mille kohaselt on alaealiste komisjonidel last võimalik mõjutada üheksa mõjutusvahendi abil.
Paraku on erinevate mõjutusvahendite kohaldamine olnud raskendatud. Põhjuseid on olnud mitu: on vähe spetsialiste, kelle juurde alaealisi vestlusele suunata; üldkasuliku töö puhul puuduvad sõltuvalt piirkonnast potentsiaalsed tööandjad, kes probleemse noorega sooviksid tegeleda; lepitus on alaealiste komisjoni tasandil hiljaks jäänud. Seni on mõjutusvahenditest kõige enam kohaldatud hoiatust (40,9%), alaealise vestlusele suunamist (21,8%) ning üldkasulikku tööd (19,3%), kõige vähem lepitust ja käendust.
Eelnimetatud tegevuskava raames on järgnevatel aastatel Eesti Noorsootöö Keskuse prioriteediks ka mõjutusvahendite kättesaadavuse suurendamine ning alaealiste komisjonide süsteemi ajakohastamine ja kvaliteetsemaks muutmine.
Suureks probleemiks töös alaealiste ja noortega on ka koostöö vähesus erinevate spetsialistide ja lastevanemate vahel või selle puudumine üldse. Üldjuhul kipub olema nii, et erinevad spetsialistid abivajava pere ja lapse ümber omavad mingit osa informatsioonist, kuid puudub süsteemne tegevus ja sekkumine, et tagada abi mitmekesisus.
Nii liigub laps erinevate ametnike võrgustikus ilma, et kellelgi oleks terviklikku ülevaadet tema probleemidest ning eelnevatest sekkumistest. Edu võti siinkohal on võrgustikutöö, mida on aga teoreetilise terminina tunduvalt lihtsam kasutada, kui praktiliselt ellu viia.
Selleks, et kujundada laste ja noortega seotud spetsialistide ja institutsioonide (politsei, koolid, sotsiaaltöötajad, noorsootöötajad, perekond, kohalik omavalitsus) koostööd, luuakse Unicef Eesti eestvedamisel kogukonna tasandi koostöömudel, et toimiks pidev infovahetus.
Esmalt käivitatakse antud mudel pilootprojektina kuues kohalikus omavalitsuses (Tapa vald, Jõhvi vald, Viljandi linn, Lihula vald, Kose vald, Rapla vald).
Praeguses etapis kaardistatakse erinevaid probleeme, edasi kavandatakse juba konkreetseid tegevusi koostöö ja võrgustikutöö suurendamiseks.
Kuigi kõige tulemuslikum oleks nii laste kui ka noorte seisukohalt just varajane märkamine ja sekkumine, ei suuda me ka parima tahtmise juures lõplikult garanteerida, et kõiki lapsi kiiresti märgataks.
Paratamatult on meie ümber ka neid, kelle puhul on kõik eelnimetatud ennetusvõimalused hiljaks jäänud ning tegelema peab juba tagajärgedega. Sellisel juhul on oluline, et tekkinud probleemidele suudetakse leida lahendus, last aidatakse ning seda kõike tehakse koostöös erinevate spetsialistidega, kes konkreetse probleemse lapse ja perekonnaga kokku puutuvad.
Oluline on tagada süsteemne ja efektiivne sekkumine. Iga laps väärib õnnelikku lapsepõlve. Kui meie, täiskasvanud, oleme ise enda ja oma saatuse peremehed, siis laste saatus, õnn ja elutee sõltub neid ümbritsevate inimeste osutatavast tähelepanust, armastusest ning vajadusel abi osutamisest.
Märgakem kõik abivajajat last ning vajadusel sekkugem!
