21. ja 22. mardikuu päeval kogunesid Tallinna Ülikooli Tallinna saali need, kes usuvad, et Eesti ja Euroopa tulevik sõltub noortest. Leidis aset rahvusvaheline konverents „Noorte osaluse võimalused ja väljakutsed”, mille eesmärgiks oli käsitleda noorte osaluse küsimust ühiskonna erinevatel tasanditel.
Mõtteid vahetati kohalike poliitiliste figuuride, noorteliidrite ja tunnustatud ekspertidega Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Üheks läbivaks teemaks oli konverentsil poliitiliste liidrite deklaratiivsus noorte osaluse küsimustes. „Kui palju üldse tahetakse tegelikult, et noorte häält oleks kuulda? Kui see ka on kuulda, kas me siis arvestame sellega või noogutame niisama?” küsis oma ettekandes Tallinna Spordi- ja Noorsooameti noorsootöö osakonna juhataja Ilona-Evelyn Rannala.
Rannala lisas, et ta ei arva, nagu ei tahaks ametnikud alati midagi ette võtta. Sageli puudub hea traditsioon või tava, mis annaks juhiseid, mida noorte häälega peale hakata.
Konverentsil toodi välja, et noorte osalust peaks mõistma laiemalt, mitte ainult poliitilisel tasandil. „Osalus ei ole ainult poliitiline. Me rõhume liiga palju sellele, et peab poliitiliselt kaasa rääkima. Tähelepanu tuleks pöörata ka muule. Osalemise all peaks mõistma kõike, mida noored tahavad ühiskonna või kogukonna jaoks teha,” ütles Rannala ja lisas, et kindlasti tuleks ka poliitilist osalust jätkuvalt tunnustada, sest mis saaks muidu meie demokraatlikust ühiskonnast.
Vanade ja noorte partnerlus
Üks inspireerivaim konverentsil ülesastuja oli organisatsiooni Peace Child International president David Woollcombe, kes kõneles noorte otsustamisprotsessidesse kaasamise tähtsusest ka selliste suurte teemade puhul nagu kliimamuutused, rahu, inimõigused, vaesuse kaotamine ja jätkusuutlik areng kogu inimkonnale. Woollcombe’i sõnul peab noori kaasama, sest just neid mõjutavad tulevikus tänaste otsuste tagajärjed.
Woollcombe rääkis, et noorte osalus ja nende kaasamine on Suurbritannias väga populaarne teema, aga praktikas vähe rakendatud. On antud välja mitmeid dokumente, mis noorte osalust reglementeerivad, kuid nende rakendamine on väga piiratud.
„Kõrgelt tasustatud noorsootöötaja arvab alati, et ta teab, mis on parim noortele, kellega ta töötab. Ta arvab, et selle eest talle ju makstaksegi!“ avaldas Woollcombe ja lisas, et noorte kaasamine eeldab kõigepealt „vanade” ja noorte võrdset partnerlust, mis tähendab muuhulgas ka seda, et tuleb võtta võrdselt vastutust.
Woollcombe’i sõnul on partnerluse arendamise juures olulisim usalduse küsimus. Tema kogemuse põhjal pole noortel kunagi probleeme „vanade” usaldamisega, probleemid on peamiselt just „vanadel”: miks ma peaksin sind usaldama, sa oled noor, kindlasti lähed ja kulutad raha mõttetutele asjadele.
„Minu organisatsioon tegelebki sellega, kuidas arendada noorte ja „vanade” vahelist võrdset partnerlust ehk koosjuhtimist (co-management – toim.),” selgitas Woollcombe.
Woollcombe’i sõnul on koosjuhtimine parim viis, kuidas noored ja vanemad saaksid koos koole, noortegruppe ja -projekte ning muid kogukondlikke nähtusi paremaks ja huvitavamaks muuta. Koosjuhtimise arendamiseks ja mõõtmiseks on Peace Child International koostöös veel mõne noorteorganisatsiooniga ja Euroopa Komisjoni toetusel töötanud välja koosjuhtimise käsiraamatu.
Woolcombe’i sõnul on parim viis, kuidas mõõta koosjuhtimise efektiivsust, püstitada küsimus, kuivõrd noored tunnevad end oma projekti juhtidena ja kuivõrd on vanad noorte kaastööga rahul.
„Kui tahate näha ehedaimat ja efektiivseimat näidet koosjuhtimist rakendavast organisatsioonist, külastage meie organisatsiooni peakontorit, mina juhin seda,” ütles Woollcombe veendunult.
Konverentsi peakorraldajad olid Sillamäe Lastekaitse Ühing koostöös Peace Child Eesti ning Integratsiooni Sihtasutusega.
10 sammu koosjuhtimiseni
1. Juurdepääsu võimaldamine. Olenemata sellest, kas tegemist on nt linnapeaga, kes soovib noori oma tegemistesse kaasata, või noorega, kes unistab linnavalitsuse abiga oma kogukonna elu paremaks muuta – võtke julgus kokku ja astuge esimene samm! Otsige võimalust üksteisega suhelda!
2. Sõnastage ühised eesmärgid ja ootused. Olge valmis, et „vanemate” ja noorte nägemus koosjuhtimisest ja eesmärkidest võib erineda. Seega võtke aega üksteist kuulata ja ühiseid eesmärke kaardistada.
3. Jagage vastutus võrdselt ja leppige kokku põhieesmärkides. Nii tunneksid kõik tiimikaaslased end võrdselt vastutavana projekti eduka õnnestumise eest.
4. Projekti kavandamine. Kohanda tööprogramm põhireegleid arvestades ja olemasolevad ressursid vastavale meeskonnale.
5. Mõistmise memorandum. Koguge kokku kõik punktid, milles olete siiani jõudnud ühisele arvamusele, ja koguge kõikidelt meeskonnaliikmetelt (nii vanadelt kui noortelt) allkiri, mis kinnitab nõusolekut.
6. Õppetreening kogu meeskonnale. Korraldage õppetreeninguid, mis kestavad terve päeva. Garanteerige kõigi (nii noorte kui vanade) liikmete kohalolu. Tutvustage igale liikmele projekti põhireegleid ja viige läbi erinevaid rollimänge, improvisatsioone ja simulatsioone teemal „Kuidas pöörduda tiimikaaslaste poole kõikvõimalike kriisisituatsioonide ja äparduste korral”.
7. Seire enne tegutsemist. Enne kui tegevusse tormate ja hullute, istuge maha ja vaadake üle läbikäidud sammud, et iga meeskonnaliige oleks kindel projekti eesmärgistatuses. Peab jõudma olukorrani, kus kaasatud noored tunnevad end projekti kaasjuhtidena ja vanad tunnevad noorte panusest rahulolu.
8. Tähelepanu! Valmis olla! Läks! Hoia meeles õppetreeningul kogetut. Ära unusta, et sul on võrdväärsed partnerid, ning sukeldu töösse!
9. Hindamine. Hinnatakse projekti efektiivsust, mis muudab lihtsamaks sarnaste projektide kavandamise tulevikus.
10. Tunnustamine ja tähistamine. Kui noortel ja vanadel on õnnestunud hakkama saada igati vaeva väärt projektiga ja saavutada ühised eemärgid, on aeg üksteist tunnustada ja kordaminekut tähistada!
Koosjuhtimise idee ja käsiraamatuga saab põhjalikult tutvuda veebileheküljel:
http://www.co-management.info
