1983. aastal avanes suurepärane võimalus parandada rahvussuhteid aina enam venestunud Tallinnas. Vaid kolm aastat oli möödunud kuulsast Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio jalgpallimängust, Propelleri skandaalsest kontserdist ja Kadrioru staadionilt alguse saanud noorterahutusest, mis viis ajaloolise 40 kirjani.
 |
| Indrek Schwede |
|
Nendest sündmustest peale hõõgus Tallinna igapäevaelu rutiinse kooriku all pinge, mida toitis keeleline vastasseis. Korraga aga veeres linna miski, mis suutis ühendada ületamatuna tundunud konfrontatsiooni.
13. mail kogunes 8000 inimest Kalevi staadionile, et esimest korda pärast 15aastast pausi elada kaasa Eesti meeskonna tegemistele N Liidu meistrivõistlustel. Selle enam kui kümne aasta jooksul, kui eestlased tõmbusid üleliiduliselt areenilt tagasi, langes jalgpalli renomee mudamadalale. Eesti NSV meistrivõistluste mängud peeti sageli olukorras, kus rööbiti ametliku matšiga käis kergejõustikuradadel ning hüppe- ja kuulitõukesektoris vilgas treeningtegevus. Paljudel mängudel võis publikut lugeda kahe käe sõrmedel. Ja nüüd korraga 8000 inimest tribüünil! Kusjuures tegemist oli N Liidu II liiga ühe tsooniga.
Mängiti N Liidu ja Eesti NSV hümne ning meie KSMK (Kõrgema Spordimeisterlikkus Kool) asus jõudu katsuma Murmanski Severiga. Esmakordselt sai suur osa pealtvaatajaist vahetult kaasa elada jalgpallile, sest teleri vahendusel on eestlased alati olnud mihklid vutti vaatama. Eestlaste kõrval olid kohad sisse võtnud ka keelevaenlased venelased. Väljakul aga jooksid valdavalt eestlased. Kalevi staadion kujunes kohaks, kus nii eestlased kui venelased olid ühtäkki ühel meelel – nad toetasid sama meeskonda, rõõmustasid selle edu üle ja kurvastasid kaotuste korral.
Üksmeele põhjus oli okupatsiooni tingimustes habras. Eestlastele oli oluline, et meeskond koosneks lõviosas rahvuskaaslastest, venelastele oli aga oluline, et linnal oleks oma futbolnaja komanda. Sest kuidas saab üks linn olla enesest lugupidav, kui tal puudub N Liidu meistrivõistlustel osalev vutisats – meistrite meeskond, nagu oli vene keeles kombeks öelda. Venelastel oli suhteliselt ükskõik, mis rahvusest on mängijad, sest nende loogika järgi olid kõik nõukogude inimesed. Seega püsis tribüünil valitsev üksmeel mõneti vildakatel alustel – aga ta püsis ja tunda oli isegi mõningat solidaarsust.
Muidugi tehti tribüünidel ka poliitikat. Eestlastest tudengid puhusid pasunast rahvuslikke laulujuppe ja osa neist sattus venelastest miilitsate püsiva tähelepanu subjektiks. Osa viidi vägisi minema ja sõidutati jaoskonda. Venemeelne miilits oli rahvuslikult meelestatud eestlastega karmim kui Eesti politseinikud pronksööl märatsenutega.
Nõukogude ühiskonnale omast rahvuspoliitikat sai peagi tunda ka KSMK, mis hakkas tasapisi, kuid seda järjekindlamalt venestuma. Noored eestlased vajanuks kogemuste ja oskuste hankimiseks aega, aga meeskonna sõjaväelise taustaga juhtkond tahtis tulemusi. Eestlasest pealtvaatajad hakkasid tribüünilt kaduma. Venelaste omavahelist madinat – ja sealjuures tunduvalt kõrgemast klassist – sai vaadata ka telerist. Vaid napp aastake kestiski see eestlaste ja venelaste õhkõrn, kuid tähelepanuväärne küünarnukitunne Tallinnas.
Jalgpall ühendab jälle
Nüüd oleme olukorras, kus jalgpallist on jälle saanud eestlaste ja venelaste suurim kokkupuutepunkt Tallinnas ja Eestis tervikuna. Oma igapäevaelus elame teineteisest mööda, aga just jalgpall on see valdkond, kus omavaheline läbikäimine on vältimatu.
Venelastele on futbol alati oluline olnud, eestlastele on spordialadest esikohale tõusnud viimase paarikümne aasta jooksul. Nii eestlaste kui venelaste poiste (ja tüdrukute) paremik tormleb just jalgpalliklubide uste taga. Klubide tasandil minnakse omavahel aastast aastasse rinnutsi. Noortekoondistes tõmmatakse aga ühiselt selga sinine särk ja viimastel aastatel levinud kombe kohaselt kuulatakse hümni üksteisel õlgadest kinni hoides.
Eesti Jalgpalli Liit on olnud vahest parim integratsioonipoliitika elluviija Eestis. Järjekindlalt on nõutud kõigi vanuseklassi koondislastelt riigikeele oskust. Sisuliselt kõik koondislased suudavad eesti keeles suhelda ja intervjuusid anda. Ja osa venelastest koondislasi laulab mängu eel lausa Eesti hümni! Piltlikult öeldes on see ju terve meie riigi ja integratsioonipoliitika eesmärk – et kohalikud venelased laulaksid Eesti hümni. Ei saa öelda, et jalgpall oleks selle eesmärgini jõudnud, kuid ta on jõudnud kõige kaugemale.
Jalgpall annab noorele muulasele võimaluse varakult eestlastega kokku puutuda. Seejuures õpetab mäng teise kultuuritaustaga inimeste vastu toime tulema ka mänguväljakul paratamatult ettetulevates konfliktolukordades. Mäng, milles sageli väljendub rahvuslik temperament ja omapära, näitab ka inimeste ühisjooni kõneldavast keelest sõltumatult.
Muidugi pole jalgpallis kõik ilus ja palju sõltub üleüldisest õhkkonnast riigis. Nagu arenenud riikides iseloomulik, üritavad spordis ja eriti jalgpallis läbi lüüa just sissesõitnud ja nende järglased. See on nende tee ühiskonnas läbi lüüa ja tagada endale tugevam majanduslik jalgealune. Eestis on muulaste osakaal ebanormaalselt suur ja kõrvalasuv Venemaa kihutab rahvuskaaslasi üles Eesti riigi vastu.
Kui Eesti riik läheb keele- ja kodakondsuspoliitikas pideva järeleandmise teed, devalveerib see nii sinist passi kui ka eesti keele oskuse nõuet. Juba praegu valitseb Eestis hiiliv kakskeelsus, millest ajakirjandus aina veenvamaid ja grotesksemaid näiteid toob. Paraku on ka jalgpalliliit osa oma trükistest (ja just noortele, kes peaksid ju koolist saama eesti keele oskuse!) välja andnud vene keeles. See kõik töötab vastu integratsioonile ja viib meid aeglaselt, kuid järjekindlalt tagasi aastatesse, millest oli juttu artikli alguses.
Kummaline küll, aga jalgpallil on tänases Eestis võtmeroll selles, kuidas kulgeb integratsioon. Sest jalgpall tähendab sadadele ja tuhandetele eesti ja muulaste peredele igapäevaelu. Jalgpall ühendab eri rahvustest noori ja nende vanemaidki. Kui jalgpall suudab hoida keelenõuet ja venelased hakkavad Eesti hümni laulma, on rohujuuretasandil saavutatud parim! Ja sel tasandil isikliku kogemuse saanud inimesed hakkavad kunagi juhtima meie elu ning teevad seadusandjate, firmajuhtide ja tavaliste kodanikena selliseid valikuid, mis säilitavad Eesti näo sel tõmbetuulepealsel maalapil ja muutuvas maailmas.
