„Te ei saa viisat 90 päevaks, maksimaalselt 30 päevaks saate taotleda!” Istusin Brasiilia saatkonna viisaosakonna vastuvõtutädi ees nii jõuetult ja jahmunult, et olukord ei tundunud esimese hetkega isegi mitte katastroofiline, pigem kuidagi ebareaalne.
Järgmisel hetkel jõudis öeldu kohale – mulle ei taheta anda 90päevast turistiviisat Brasiiliasse, kus olen terve 2006. aasta vabatahtlikku tööd teinud ning tunnen end tõeliselt koduselt. Mulle ei taheta anda viisat, sest olen seal eelmisel aastal juba 90 päeva viibinud. Lootus realiseerida lapsepõlveunistus, mida viimased pool aastat olin hellitanud, kukkus kokku. Kuus kuud olin lugenud päevi hetkeni, millal saan minna ning lõpuks ometi tööd kõrvale jätta ja kirjutada. Ma ei tunne end Brasiilias välismaalasena, ma tunnen end seal kui kodus. See on minu kodu!
Meeleheide. Jõuetus. Unest ärkamine. Viha. Ühe pisikese hetkega taipasin, et see kõik toimub minuga, et see ei ole kellegi pseudoprobleem. Mõistsin, et inimesed on endale loonud maailma, kus peaaegu kellelgi pole hea. Nad on tekitanud piirid, millel on keelumärgid kõigile, kes pole selles piirkonnas sündinud. Ma ei saa süsteemi vastu.
Olen sunnitud tegutsema maailmas, mille on loonud inimesed, kes ei näe kaugemale oma privileegidest ja kel pole unistusi. Vihkasin sel päeval inimesi. Vihkasin maailma, mis ei lubanud mul end määratleda nii, nagu ma end tundsin – ennast määratleda sellena, kellena end tundsin ning kellena olla tundus loomulik ja loomupärane. Vihkasin maailma, mille inimesed endale ja mulle on loonud. Kellel on õigus öelda, et ma ei tohi võrdselt Eestiga koduks pidada Brasiiliat? Lihtsalt seepärast, et ma pole seal sündinud? Et mul pole nende passi? Et ma pole seal elanud suuremat osa oma elust?
Sallimatus teistsuguse vastu
Tegelikult olen ma eliit. Saan piiride olemasolu omal nahal tunda vaid kogemata. Aga isegi see juhuslik mõistmine tekitas minus nii suure vihkamise maailma vastu, et terveks päevaks polnud mul teistest sooja ega külma.
Eliit olen ma seetõttu, et üldiselt on mu valikud ja enesemääratlus veel piisavalt „normaalse” ligidal, et seda aktsepteeritaks. Takistus tekkis natuke teisel tasandil kui igapäevaelu. Küll aga on Eesti ühiskonnas väga palju „normaalsest” kõrvalekaldeid, mida veel ei sallita. Meil on väga palju tabusid ja üldlevinud eelarvamusi, mis toetavad suure hulga inimeste osalist tõrjutust ühiskonnast, süvendades nii sallimatust, inimvääritust, ebavõrdsust, diskrimineerimist, vabaduse piiramist, austuse puudumist teise (erineva) vastu ja ebaõiglust. Nõnda toetavad ja külvavad meil valitsevad mõtlemismustrid inimõiguste antiväärtusi ehk kõike vastupidist sellele, mille eest inimõigused seisavad.
Noor, kujunemisjärgus inimene peab eneseotsinguil ja valikutes iga päev selliste piiride vastu põrkuma, kui järjepidevalt avastab, et ümbrus ei aktsepteeri ega salli seda, kellena ta ise end määratleb, või isegi seda, kes ta on (nt tumeda nahaga, erinevat päritolu, teistsuguse seksuaalse hoiakuga jne). Nii ei teki meeleheide ja vihkamine mitte ainult üheks päevaks ega aeg-ajalt, vaid süveneb iga päev järk-järgult.
Noor inimene, keda ühiskonnas ei sallita ning kelles kasvatatakse seega vihkamist maailma ja ümbritsevate inimeste vastu, on just see noor, keda noorsootöötajad justkui üritavad tänavailt eemale hoida, et nad vähemalt lollusi ei teeks. Sest lollusi teeb (loe: ümbritseva suhtes vaenulikult tegutseb) inimene, kes ei hooli ümbritsevast, kelles pole kasvatatud või kelles on maha surutud ümbritsevasse armastuse, hoolimise ja sallimisega suhtumine. Kui inimene „ei tohi” olla teisest rahvusest või kultuurist, teise nahavärviga, teistsuguste uskumuste või seksuaalse orientatsiooniga ning peab enda identiteeti pidevalt alla suruma, võib see olla põhjuseks, miks noor läheb „halvale teele”.
Sallimine kui suur väärtus
Noorsootöö peaks tegelema noorega formaalharidussüsteemist väljaspool ning toetama noore arengut täisväärtuslikuks inimeseks ja kodanikuks kasvamisel väljaspool kooliseinu. Seega on noorsootöötajal suur vastutus selles, kas noor hakkab maailma ja inimesi vihkama, kuna ta ümber on ehitatud liiga palju piire, või suudab ta end tunda ühiskonna osana.
Kui räägime inimõigustest noorsootöös, ei tähenda see, et noorsootöötaja peaks noorele lihtsalt tema õigusi õpetama, vaid eelkõige seda, et noorsootöötajal on suur roll teatud väärtuste kandmisel nooreni. Need nooreni viidavad väärtused ei peaks toetama mitte noore jõudmist maailma vihkamiseni, vaid peaks enesemääratlust ja ka teiste enesemääratluse sallimist. Selleks aga peab noorsootöötaja kõigepealt ise neid väärtusi toetama ja nendesse uskuma.
Selle aasta mais toimus Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine” raames koolitus „Inimõigused noorsootöös”, kus püüti edasi anda eelkõige ideed, et rääkides inimõigustest noortega, räägime tegelikult teatud väärtuste edasikandmisest noorteni.
Koolitusel vaatasid noorsootöötajad endasse – kas ta ise usub ja toetab elus neid väärtusi, mis toetavad noore julgust enesemääratlusel, aga ka avatust teistsuguse sallimisel? Küsimus pole mitte selles, kas oleme valmis sallima, kui keegi tunneb, et ta ei kuulu mitte ainult Eestisse, vaid ka kogu ülejäänud maailma. Küsimus on pigem selles, kas oleme valmis sallima meil elavaid vähemusrahvusi ja nende tahet tunda end osana Eesti elanikkonnast. Kas oleme valmis sallima homoseksuaalsust, teist nahavärvi, teistsuguse eluviisi valikut? Kas suudame ära hoida selle, et noor hakkab maailma vihkama?
