Käimasolev innovatsiooniaasta, ühiskonnas lahvatanud diskussioon uue keeleseaduse eelnõu üle ning noorsootöö seaduse eelnõu valmimine loovad hea tausta rääkimaks noortevaldkonna ja eesti keele seostest.
Pole saladus, et hiljuti valmis haridus- ja teadusministeeriumis uus keeleseaduse eelnõu. Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) esitas ministeeriumile ka oma põhjendatud arvamuse eelnõu kohta.
ENL asus seisukohale, et antud eelnõu ei sobi valitsusele ega riigikogule esitamiseks selle ideoloogia tõttu – karistuste võimaldamine kirjakeele normi mittejärgimise eest ajakirjandusväljaannetes, ettevõtjate sundimine oma veebilehtedel ja asutuste nimedes eesti keelt kasutama ning muud sarnased käsud-keelud ei aita kuidagi kaasa meie kauni rahvuskeele levikule, korrektsele ning vabatahtlikule kasutusele. Ammugi ei pane taoline seadus noori (ega ka vanu) rohkem oma emakeelt armastama.
Kui eesmärk on selline, tuleb leida teistsugused vahendid – näiteks keeleõpetuse tõhustamine ja integreerimine teistesse ainetundidesse juba lasteaiast (sh tuleks tagada ka kõikide pedagoogide korrektne keelekasutus, sest mis kasu on emakeeletunnis õpitust, kui matemaatikaõpetaja kasutab valesti sõnu „järele” ja „järgi”), keele korrektsele kasutamisele suunatud teavituskampaaniad, tasuta käsiraamatud ja metoodilised materjalid, ka eesti keelt emakeelena kõnelevatele inimestele tasuta õigekeelsuskursuste võimaldamine ning tublide vabatahtlike eesti keele kasutajate (näiteks ettevõtete) premeerimine. Eesti ei vaja munitsipaalpolitsei kõrvale ka keelepolitseid.
Rääkides meie kauni keele kasutamisest noortevaldkonnas, ei saa mööda vaadata tööst, mida tehakse Euroopa Liidu institutsioonides. Eesti keelele Euroopa Liidu ametliku keele staatuse andmine on peaaegu sama suur saavutus kui Euroopa Liiduga liitumine. On tore, et Brüsselis töötavad muude euroametnike kõrval ka tõlgid, kelle ülesandeks on tähtsamad dokumendid eesti keelde tõlkida, kuid tõlkimisel on mõte ainult siis, kui tõlgitud teksti on pärast võimalik kasutada.
Noortevaldkonna dokumentide (ja seda ütlen ma suure nördimusega) tõlkekvaliteet jätab kõvasti soovida. Hoolimata sellest, et aasta-aastalt on näha paranemise märke (loe: igal aastal õpivad tõlgid ära mõni eesti vaste ingliskeelsele mõistele), on täna olukord selline, et tõlgitud dokumendi sisu ei ole võimalik ilma ingliskeelse originaaldokumendita mõista. Kas on siis raske saata Brüsselisse tõlkima kas või üks inimene, kellel on noortevaldkonna taust?
Brüsselist koju tagasi tulles võiksime mõistete kasutamises tegelikult endale näkku vaadata. Justkui jäänukina eelmisest sajandist on tänapäevalgi riiklikult kasutusel mõiste „noorsootöö“. Samal ajal oleme valdkonna teiste mõistetega järgemööda ajaga kaasas käinud: noorsooühingust on saanud noorteühing, noorsoopoliitikast noortepoliitika, noorsooprojektist noorteprojekt, noorsoolaagrist noortelaager ja nii edasi. Ainult valdkonna põhimõiste koos sellest tulenevate sõnadega (näiteks noorsootöötaja) on jäänud samaks. Isegi õigekeelsussõnaraamat ning Eesti Keele Instituut soovitavad noorsoo-täiendosaga liitsõnade asemel kasutada noorte-liitsõnu.
Ühiskonnas alanud keeleseaduse eelnõu teemalise diskussiooni valguses ning innovatsiooniaasta toredaks lõpuks võiksid ka meil Eestis aasta lõpus töötada noortetöötajad, riigikogu võiks vastu võtta noortetöö seaduse ja noortetöö strateegia ning haridus- ja teadusministeeriumi allasutus võiks kanda nime Eesti Noortetöö Keskus. Teeme ära!
