Pole midagi loomulikumat, kui see, et kodanikualgatus Noor Eesti pöördub Eesti Noorteühenduse Liidu, liidu liikmete ja noortega töötavate inimeste poole. Ettepanek on mõistagi koostööks. Kuidas täpselt võiks see teostuda, on iseküsimus. Edasises arutelus peaks see selguma.
Noor Eesti on väga noor liikumine. Meil läheb veel veidi aega organiseerumiseks.
Põhilisest: Noor Eesti on parteideülene kodanikualgatus, mille eesmärgiks on kaitsta Eesti rahvast väljasuremise eest.
Noor Eesti tahab selleks muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ja valimisseadust.
Noor Eesti tahab anda hääleõiguse lastele, keda täisikka jõudmiseni esindavad täiskasvanud – lapsevanem või seaduslik eestkostja.
Ma olen põrkunud juba kõikvõimalike vastuväidetega, miks ei ole meie idee teostatav või miks see ei vii sihile. Siht on peatada rahvuse hääbumine.
Üks väga tõsine vastuväide on näiteks see, et laste arvu suurenemine ei tähenda automaatselt seda, et rahvus on pääsenud väljasuremisest. Kui lapsed lahkuvad oma sünnimaalt, et siia enam mitte kunagi tagasi tulla, siis muudab see meie püüdluse juba eos mõttetuks. Me kasvatame tulevasi USA kodanikke.
Jah, õige. Aga sellest punktist peabki hakkama edasi mõtlema.
Mis muudab ühe riigi mõnusaks ja elamisväärseks?
Palju asju: puhas loodus, puhtad mõtted, puhas käitumine…
Lapsepõlv peab olema ilus. Lastel peab olema selles riigis hea elada. Laps peab olema kuningas.
90-tel ehitati turumajandust üles loosungiga “klient on kuningas!”. Praktikas pööras see eluviisiks, kus täiskasvanute põlvkond tõstis oma elatustaset tulevaste põlvkondade arvelt. Mis on muidugi tarbimisele suunatud maailma üldine probleem – püherdada heaolus tuleviku arvelt.
Liikumise Noor Eesti tuumik koosneb keskealistest inimestest, kes on endale mõned elulised asjad selgeks teinud. Me teame, et vanemad hoolivad oma lastest. Vastupidisel juhul oleks inimkond juba välja surnud. Aegajalt avalikkuse ette jõudnud karjuvatest eranditest hoolimata vanemad hoolivad oma lastest. See on postulaat.
Vanemad on huvitatud oma laste heast käekäigust, nad tahavad tagada neile kindla tuleviku. Me elame kultuuris, kus haridust tähtsustatakse. See on juba paarisaja aastane traditsioon. Suitsutares elanud esivanemad ei kahelnud, et lugemine ja kirjutamine on vajalikud oskused.
Haridus üle kõige!
Pole ühtegi teist elanikkonna gruppi kui koolis käivate või kohe kooli minevate laste vanemad, kes oleks eluliselt huvitatud meie koolisüsteemi headusest.
Headus on nõrk sõna. Suurepärasus! Et oleks maailma parim! Soome haridussüsteem eeskujuks! Sest Soome, nagu mäletame, sai viimati PISA testis esimese koha.
Lapsevanem tahab, et tema laps käiks kõige paremas koolis.
Hariduse esmatähtsusest räägivad muidugi ka teised huvilised. Pole poliitikut, kes ei võtaks aegajalt sõna hariduse tähtsusest. Nagu mäletame, oli meil ka loosung teadmistepõhise majanduse ülesehitamisest.
Mis on tegelikkus? Õpetajaid on palgaga nöögitud ja nöögitakse ka edaspidi. Koolis käib permanentne reform, millegi pidev ümberehitamine (praegu oodatakse uusi õppekavasid, mille sätetega on vähesed rahul). Põhikoolist haihtub igal aastal 1000 õpilast, kelle edasisest saatusest puudub vähimgi ettekujutus.
Me teame seda kõike. Kritiseerime. Vihastame. Aga see lihtsalt on nii. Ja lase või püssi, midagi ei muutu.
Kujutame ette, et lapsevanemad saavad anda valimistel hääle ka iga oma lapse eest. Täisikka veel jõudmata lapse eest, seega koolieeliku või koolilapse eest. Umbes 230 tuhat uut valijahäält, ja need kõik on kooliealiste laste vanemate käes. Mõelge sellele! Mõelge, milline jõu kontsentratsioon.
Haridussüsteemi parandamine võetakse sel juhul täiesti vältimatult ette. Sest poliitiline erakond, kes ei võta haridussüsteemi headuse saavutamist oma prioriteetide hulka, põrub valimistel läbi. Nii lihtne see ongi.
Parima ülevaate meie liikumisest saab kodulehelt: www.nooreesti.ee.
