Hea Akna lugeja, hoiad käes selle aasta teist ajalehe numbrit. Peateemana räägime seekordses Aknas noorsootöö rahastamisest, mis vajab väga lahti rääkimist.
Suure tähelepanu saavad lehe pinnal avatud noortekeskused. Tallinna Spordi- ja Noorsooameti juhataja Ilona-Evelyn Rannala sõnul seostatakse noorsootööd avalikkuses just avatud noortekeskuste tööga. Kuna nende maine kujundab hetkel üldsuse jaoks noorsootöö maine, siis kajastame noortekeskuste tööd põhjalikult.
Fookuses on tervishoiu rubriik ja psühhoosi äratundmise teema. Loodan, et põhjalik artikkel paneb lugejaid märkama muutusi noorte inimeste käitumises ja õigel ajal abi otsima.
Eesti-vene noorte teemade kajastamisel on soov vaadata kaugemale ainult eesti ja vene noorte omavahelisest suhtlusest. Teatavasti elavad Eestis kokku 142 eri rahvuse esindajad. Jah, lugesite õieti, 142 eri rahvust! Seega kui räägime eri kultuuride tolereerimisest, siis peame silmas tolerantsust mitte ainult eestlase ja venelase vahel, vaid ka eestlase ja bulgaarlase, eestlase ja kreeklase, eestlase ja lõuna-aafriklase jne vahel.
Tsiteerides noori koolitanud Merike Mõksi-Susi, tegelikult inimeste vahel ju piire ei ole, ei keelelisi ega meelelisi. Piiriks on keel, aga see on õpitav. Siiani oleme vähe avastanud keha ja liikumist, kui ühte võimalust, millega saab samuti keelt väljendada, nimelt kehakeelt.
Lõpetuseks, enne kui soovin teile lugemiseks lennukaid mõtteid, tahan avaldada üllatust, mis mind tabas, kui kuulsin, et Minu Eesti mõttetalgutele on registreerinud vähe noori. Kasutage võimalust loovas keskkonnas ideid genereerida. Nii avatud ühiskonnas nagu meie oma seda on, kus haridus ja kõik võimalused on hästi kättesaadavad, peaks iga noor mõttetalgutel osalema.
Olen hiljuti Lõuna-Aafrikas ja Ugandas käies juurelnud palju sel teemal, kuidas meie noortel on kõik vajalik olemas, ent vabadust ja võimalusi võetakse ehk liiga enesestmõistetavalt.
Kui lugeja saaks minu silmade läbi näha koolilapsi Põhja-Ugandas või Kaplinna äärelinnas; noori, kes kõnnivad mitu tundi hommikul jala kooli, tihti söömata, kelle vanemad maksavad nende põhihariduse omandamise võimaluse eest õppemaksu, ning kes kõigest sellest hoolimata on äärmiselt keskendunud õpingutele ja austavad õpetajat kui üht tähtsaimat vaimset juhti oma elus, siis ei oleks ilmselt kedagi tarvis veenda mõttetalgutele minema. Hinnakem võimalust vabas ühiskonnas ise oma tulevikku kujundada!
Lennukaid mõtteid!
