Mul on palutud kirjutada noorest ja ooperist – sellest, mida võiks ooper pakkuda noorele ja ehk ka vastupidi. Ma ei ole ei teatriteadlane ega muusikateadlane, ei näitleja ega laulja. Pean aga nentima, et mida rohkem ma kogen, seda suurem on mu soov näha ja tunda rohkemat.
Ma ei satu kuigi tihti nägema teatrietendusi, balletti või ooperit, ma ei ole mingi fanaatik. Ma olen oma senise elu jooksul osa saanud vaid kuuest ooperilavastusest ja lisaks näinud üht otseülekannet kinos New Yorgi Metropolitan Opera lavalt. Keeruline on panna sõnadesse tunnet, mis mind ooperi poole tõmbab. See on justkui teatav adrenaliinisõltuvus, mis ühildab endas hirmu ja ootusärevuse.
Nüüd, kui olen enda jaoks avastanud ooperi võlud (mis võib olla on teiste jaoks hoopiski teistsugused), tahan püstitada küsimuse (millele loodan ka vastata). mis ometi paneb inimesi, nii noori kui vanu, eelistama ooperile kergemat meelelahutust, nagu on näiteks kinofilmid? Ärge mõistke mind valesti, ma ei liigita inimesi meelelahutuse valiku põhjal harituse klassidesse. Sugugi mitte. Ma tahan, et inimesed julgeksid ja vaevuksid oma valiku üle järele mõtlema.
Kergema vastupanu tee
Ma olen ka ise suur filmisõber. Mulle väga meeldib kinos käia, kuigi teen seda vähemalt sama harva, kui käin mõnd etendust vaatamas. On filme, mille jaoks on lausa vajalik kinno minna, millele lisab väärtust võimalus vaadata seda koos teiste huvilistega. Need on filmid, millel on kindel austajaskond kas siis eelnevate filmide või ka varajasema teleseriaali põhjal. Viimastest aastatest on meelde jäänud näiteks James Bondi uued filmid, „Simpsonid”, „Seks ja Linn” ning kahtlemata Harry Potteri filmid. Krabad endale suure karbitäie plaksumaisi (milline tore sõna!), sebid inimeste vahel, kes kõik on suured Potteri fännid, ja tunned absoluutset õigustust oma kohalolekule.
Koduseinte vahel filmi vaadates pole vaja isegi mõelda, milline sa parasjagu välja näed, mida ja kui valjult sa sööd ning mida sul filmi kohta öelda on. Väga lihtne – valid filmi, mida vaadata, ja otsustad siis ükskõik millisel filmi etapil, kas üldse tasub lõpuni vaadata või mitte. Sul on absoluutne valikuvabadus lüüa käega, millal iganes tuleb ette mõni keerulisem koht, kus peab kaasa mõtlema, või mis ei ole sinu cup of tea. Sellepärast ma ütlengi: kergema vastupanu tee.
Õigus kritiseerida
Arvestades seda, kui paljud inimesed filme vaatavad, võiks ju öelda, et igaüks, kel on oma arvamus, ongi juba filmikriitik ja tunneb igasugust õigust linateost kommenteerida. Esimest korda ooperisse minnes, teadmata veel midagi ooperimaailmast, lauljatest ja heliloojatest, on kerge tekkima tunne, nagu polekski sul õigust sõna võtta ja oma mõtteid avaldada. Mina tundsin nii. Mida oli minul, täielikul võhikul, kes ma arvatavasti ka praegu olen, öelda lauljate häälte, näitlemisoskuse, lavastuse või mille iganes kohta? Praegu tagasi vaadates: kõike, mis pähe tulla võis. Kellel peakski olema ainuõigus ooperit kritiseerida? Ikka sellel, kes vaatab – olgu ta siis muusik, ametnik, tuletõrjuja või müüja. Ooper ei sea publikule piire. Ainus võimalus lõhkuda arusaama ooperist kui mingi kindla klassi või eagrupi meelelahutusest on seda ise muuta.
Rääkides oma vastavastatud ooperivaimustusest tuttavate ja sõpradega, olen mõistnud, et arusaam, justkui nõuaks ooper inimestelt liiga palju, on ütlemata laialt levinud. On nii palju reegleid, millest kinni pidada. Mida selga panna, kuidas käituda, millal plaksutada? Aga kas pole kummaline karta neid reegleid, kui samad reeglid kehtivad ka igapäevaelus? Ühiskond on meile ette andnud reeglid, normid ja kombed, mida küsimusi esitamata järgime. Kinno minnes peame samuti vaatama, mida selga panna, et sobituda massiga! Ei kõnni me ju kinosaali pid¾aamas või õhtukleidis. Kui tuled kustuvad, peame vait jääma.
Pigem võiks ooperis kehtestatud norme võtta kui väljakutset, kuidas ühendada mainstream ja ammused traditsioonid. Noorele naisterahvale peaks heameelt valmistama iga väiksemgi võimalus otsida kapist välja ilusamad riided ja nsendega veidi uhkeldada. Noorele mehele on see hea võimalus leida hea väljanägemise ja laia silmaringiga neiusid. On aeg võtta kokku see nooruspõlve julgus ja ülbus ning nõuda tagasi koht ooperimaailmas!
Tõelised tunded
Ilma kõhklusteta võin öelda, et eelistan igasugust lavalist tegevust filmile. Mulle meeldib teatris istuda lavale piisavalt lähedal, et tunda esinejatest voolavat energiat, tunda nende tundeid. Mulle paistab, et kuigi filmimaailmas on palju väga häid näitlejaid, kes on peaaegu nagu päris, ei ole nad siiski nii ehtsad kui need, kes on laval ning esinevad ühele konkreetsele publikule korraga. Olen nii harjunud filmides nähtud vägivalla, vihkamise, vapruse ja armastusega, et selle vaatamine ei nõua enam mingit vaimset pingutust. Minu välised emotsioonid nagu naer, pisarad või pahameel on vaid peegeldus nähtule, mitte tegelik tunne. Tegelikke tundeid tekitab minus ooper ja sunnib mind neid ka välja näitama. See on minu jaoks tõeliselt vabastav.
Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda, kui julged riskida ning minna vaatama, kuulama ja tundma üht ooperilavastust? Sa võid pettuda. Minagi pettusin, kui esimest korda ooperisse sattusin, aga õnneks leidsin tänu PromFesti tegevusele uuesti tee ooperi juurde ja loodan, et jäädavalt. Ootan põnevusega mais esimest korda Eestis lavastuvat Massenet’ „Thaisi”. Vaata lähemalt: www.promfest.ee
