„Praeguseks oskan hinnata, kui võimas on „Partnerite tantsumaratoni“ projekti idee. Integratsiooniaspekti kõrval on selle kaudu leitud ravi ja leevendust veel õige mitmele probleemile,” räägib Harri Egipt projektist, mille käimalükkamine võttis aega ühtekokku ligi kümnendi
Üheksa aasta eest tekkinud idee oli käia läbi kõik Tallinna koolid ja õpetada igas koolis grupile vabatahtlikele selgeks kaks tantsu. Eesmärk oli lihtne – anda väikesele osale noortest ülevaade, mis see tants üleüldse on.
Erinevates komisjonides projekt sooja vastuvõttu ei pälvinud. Sotsiaalministeeriumi projektikonkursil, mille eesmärgiks oli juhtida noorte tähelepanu kõrvale alkoholilt, narkootikumidelt ja tänavaelult, lükati projekt tagasi. Ka paari aasta möödudes sama projektiga teisele katsele minnes ei leidnud projekt vajalikku toetust.
Idee kerkis taas esile aastal 2005. Suurejoonelisest plaanist võtta ette ligi 80 Tallinna kooli jäi alles kergemini teostatav idee viia projekt läbi kahes koolis. Just selle möönduse tõttu tekkis Egiptil idee, et projekt oleks ju märksa huvitavam, kui panna osalema kaks eri rahvust. Eri rahvuste suhtlemine ja segunemine kehakeele kaudu lisas mõttele vürtsi. Tantsuprojekt omandas sootuks uue dimensiooni.
Lihtne on geniaalne
Tegu on äärmiselt lihtsa skeemiga – kahes koolis toimub samal päeval tantsutund, mida juhendavad oma ala professionaalid. Järgneval päeval toimub noorte vahel tantsuvõistlus. Tantsutund on üles ehitatud nii, et tunni vältel vahetatakse pidevalt partnereid ja sattutakse olukorda, kus tuleb suhelda väga erinevate inimestega. Partnerivalik on juhuslik, millest sündis projekti omalaadne alapealkiri „Integratsioonirulett”.
„Noortel tekkis põnev võimalus teha valikuid kehakeele kaudu, valida oma lemmikpartnerid, kellega oli parem klapp ja tants paremini sujus. Siinkohal ei olnud enam üldse oluline, kas partner räägib vene või eesti keeles. Tantsupõrandal ei ole see tähtis,” räägib üks tantsumaratoni treeneritest Kristine Esko-Veskimäe, kelle sõnul on üllatav, et nii lihtsa idee peale ei ole varem tuldud.
„Selleks on ju seltskonnatants üleüldse loodudki. Pandi paika kriteeriumid, et kui näiteks sakslane ja norrakas põrandal kohtuvad, siis mida teha? See on olnud suhtlusviis terve sajandi ja ühtlasi on tegu suurepärase meelelahutusega. Rahvus ei puutu siin üldse asjasse,” rõhutab Esko-Veskimäe.
Koostöös Kanal 2ga tekkis võimalus näidata pilootprojektina läbi viidud tantsutundide videolõike „Reporteri” uudistesaates. Hiljem tekkis idee panna ettevõtmine DVD-plaadile. Oli see siis integratsiooniteema haakimine projektiga, mis ettevõtmise tähelepanuväärseks muutis, või oli aeg komisjoni prioriteedid paika sättinud, igal juhul võis integratsioonirulett nüüd täie hooga käima minna.
„Minu suureks sooviks oli panna saadet juhtima kaks inimest, kellest üks oleks vene rahvusest. See oli väga oluline, sest andis võimaluse intervjueerida vene noori vajadusel nende emakeeles. Nii sai üheks saatejuhiks Viktoria Ladõnskaja,” räägib Harry Egipt.
Tants muudab tolerantsemaks
Tantsupõrand on ideaalne võimalus käituda oma soorollile kohaselt. „Kui meie koolides oleksid lastel alates esimesest klassist tantsutunnid, oleks neil kaksteist aastat kogu aeg kindel tunne ja teadmine, et neil on partner! See on justkui perekonnaeluks valmistumine, väike peremudel. Pealegi on see ju tore, see on mäng,” leiab Egipt.
Iga tüdruk tahab nii tantsides kui ka igapäevaelus näha meespartneris juhti, tuge ja autoriteeti. Tants on võimalus rahvusliku, etnilise, rassilise või mis tahes muu kuuluvuse asemel seada esikohale midagi muud. Nii on võimalik märkamatult lähendada kahte kõrvuti elavat rahvust, tehes seda täiesti rahumeelsel moel.
Mitmeski mõttes on käesolev projekt meie ühiskonnas oluliste muudatuste seemneks ja julgustuseks. Tants on rahumeelne võimalus muuta lapsi ja noori teineteise suhtes tolerantsemaks ja tuua välja ühisosa, mille leidmiseks muidu võimalusi napib. Harry Egipt usub, et noortel on sellist väljundit vaja. „Ei ole midagi imestada, kui üks noormees hakkab teist kiusama lihtsalt ajaviiteks, sest tal ei ole midagi muud teha!” räägib ta.
Tantsumaratoni juures ei ole tegelikult oluline, kas seda viiakse läbi väikeste laste, noorte või vanuritega – lihtne skeem on kohandatav väga erinevatele sihtrühmadele.
Kiire teineteisemõistmine
Lisaks Kanal 2-le otsustati „Partnerite Tantsumaraton” eetrisse lasta ka ETV 2 kanalil. Suurimaks kordaminekuks peab Harry Egipt aga seda, et ETV varustas kogu sarja tõlgetega, mis on korraga nii eesti kui ka vene keeles, muutes saated arusaadavaks mõlema rahvuse esindajaile.
„Tantsu abil saame suhelda inimestega, kellega tavaolukorras suhtlemiseks peaksime läbima aastaid keelekoolitust. Poolteist tundi ja noored mõistavad teineteist! Seejuures ei olegi oluline, et omavahel räägitaks eesti välispoliitikast,” arvab Harry Egipt.
Noortel on suur usk sellesse, et projekt võiks ka reaalselt kahe rahvusgrupi vahelisi suhteid mõjutada. „Kui üldjuhul kipuvad eestlased arvama, et venelased on vaenulikud, siis tantsimise kaudu see lihtsalt peab muutuma, sest ollakse sunnitud teineteisega kohtuma,” arvab üks saates osalenud eesti neiu.
Henry Puusepp, kes samuti projektis osales, leidis, et integratsioon ei tohiks olla ühepoolne ja eesmärgiks peaks olema nii vene rahvusest inimeste integreerimine meie ühiskonda kui ka vastupidi – eestlaste integreerimine selliselt, et me teise rahvusgrupiga rahumeelselt kõrvuti oskaksime elada.
Tantsutunnid kooli?
Aastal 2006 tegi tollane haridus- ja teadusminister Mailis Reps avalduse, milles soovitas koolide õppekavasse viia kehalise kasvatuse raames sisse tantsutunnid. Idee ei ole tänaseks kuigi laialt levinud ja tantsutunnid kooliprogrammis on pigem üksikute koolide eripära.
„Võimalused koolides selliste tundide läbiviimiseks on täiesti olemas. On partnerid, saal ja aeg – seega on põhilised tingimused täidetud! Kaasneb muidugi palju küsimusi, näiteks see, kes hakkab lapsi õpetama ja kuidas neid õpetajaid koolitada.” arvab Harry Egipt.
Üks saates osalenud noormees tõdes, et kui ta peaks tegema midagi, et eesti ja vene noori lähendada, jääks ta just seesuguse projekti juurde. Väga paljud vene noored otsustasid kaamerate ees anda intervjuu eesti keeles, hoolimata võimalusest ka emakeeles rääkida. Nii mõnigi saates osalenud noor möönis, et vene kogukonnas elades praktiliselt puudub kokkupuude eesti noortega.
Siiski tuleb rõhutada, et mitte igasugune tantsukursus ei ole efektiivne. Praktika on näidanud, et suurtes koolides korraldatud vabatahtlikest tantsukursustest võtab tihti osa vaid väike osa noortest ja enamuses tüdrukud.. Võistlusliku momendiga emotsionaalne kiirtantsukursus on märksa motiveerivam võimalus noori ettevõtmisesse kaasata.
