Eestis kipub olema mentaliteet, et igaüks ajagu oma asja ja ärgu toppigu oma nina teiste asjadesse.
See ei ole mitte ainult inimeste puhul nii, vaid niisugune suhtumine esineb sageli ka asutustes ja organisatsioonides. Ikka tundub, et vaid see, mida mina teen, on oluline, isegi siis, kui seda on juba kellegi teise poolt tehtud. Raske on ka erinevate heade ja oluliste asjade sidumine.
Loomulikult leidub erandeid, näiteks Rene Vilbré teostatud Sass Henno samanimelise raamatu ainetel tehtud filmi "Mina olin siin" ning Eesti Tervisearengu Instituudi koostöö ühise asja nimel: noortele narkootikumidega mehkeldamise tagajärgede näitamine.
Eestis on ka enne seda narkoprobleeme käsitlevaid filme tehtud. Üheks heaks näiteks võib tuua Kristjan Sarve 2002. aastal valminud lühifilmi "Eksinud", mida ka internetis vaadata saab. Kindlasti leidub taolisi eesti noorte tehtud filme veelgi.
Miks mitte püüda ka noorsootöös teisigi selleteemalisi tegemisi kokku koondada ning seeläbi veelgi enam ühte asja ajada?
Kommenteeri
