Tartu Gei Noored võitlevad sallimatusega (1)

Madle ja Jaan.

Organisatsioon Tartu Gei Noored üritab sallimatus maailmas näidata, et ka erinev olla on normaalne. Kuidas see välja tuleb, räägivad klubi liikmed Madle Saluveer (18) ja Jaan Kroon (24).

Kas te olete suunitletud väljapoole ehk tahate ühiskonnale näidata, et homoseksuaalsus on normaalne või on eesmärgiks see, et oleks oma kogukonnas tore olla?
Madle: Alguses oli see, et inimesed saaksid kokku tulla ja üksteist tundma õppida, leida kontakte. Kui see oli saavutatud ja meil oli sihtgrupp, kes käis meie pidudel, siis järgmine samm oligi liikuda edasi ühiskonna poole.

Kas Eesti ühiskond aktsepteerib homoseksuaale?
Jaan: See probleem on mõnevõrra peidus, seetõttu on sellega raske tegeleda.

Madle: Ei ole sellist aktiivset vihkamist, nagu oli Riia pride`il, kus kogu pride`i marsruut oli selline, et üks tükk tänavast oli välja lõigatud, aedadega ära piiratud nii, et vihkajad ja kiviloopijad ei saaks sisse ja kellelegi viga teha. Nende grupp oli suur ja konkreetselt ohtlik.

Mulle tundub, et osa inimestest võtab geiparaadi odava meelelahutusena, et läheme vaatame, millised nad on. Kuidas selle vastu võidelda?
Jaan: Sellel aastal jätsimegi pride`i ära. Tegime ainult kogukonnale mõeldud jalutuskäigu.

Madle: Väga suur osa on meedial, mis toitub skandaalist. Juba see, kui sa paned kuhugi nime sisse homoparaad –tegelikult on see pride ehk uhkusemarss. Meedial on loomulikult kasulikum kirjutada homoparaad ja otsida kõigist paarisajast paraadil osalenust üles need kolm noormeest, kes on endale jänkuülikonna selga tõmmanud, neist pilt teha ja uudise kõrvale panna. Suhtumine on jah selline nagu oleks mingi karneval.

Kui oluline on n-ö kapist väljatulek homoseksuaalide endi jaoks?
Madle: Loomulikult on see oluline. Kõige häirivam on tihtipeale see, et sõna “seksuaalsus” jääb paljudele ette. Keegi ei räägi homoarmastusest, kõik räägivad homoseksuaalsusest.
Sealt edasi tulevad terminid nagu omasooihar, millel on veel eriti nilbe kõla juures. Kui inimesed saaksid üle sellest seksuaalsuse teemast ja mõistaksid, et tegu on ikkagi armastusega, mitte puhtalt seksiga, siis see viiks juba väga suure suhtumise muutumiseni.

Jaan: Kapist välja tulek ei ole üks samm, vaid miski, millega homoseksuaalne inimene terve elu tegeleb.

Seltskondades tehakse igasuguseid homonalju. Kuidas homoseksuaalina sellistele naljadele reageerida või kuidas inimestega suhelda?
Jaan: Võibolla ei mõeldagi selle peale, et see homoseksuaalne inimene on ka seltskonnas. Ma kuulsin ka palju neid nalju, aga nüüd, kus mu sõbrad-tuttavad kõik teavad, enam ei kuule.

Madle: Loomulikult ei ole see meeldiv, aga see on eestlastele väga iseloomulik. Inimesed ei julge kapist välja tulla, kui ühiskond niivõrd negatiivselt suhtub. Samas, kui neid tuleks rohkem välja, saaks ühiskonna suhtumine muutuda.

Samas on ju seksuaalsus nii isiklik teema, et kas üldse on vaja seda kõigile kuulutada?
Jaan: Tegelikult ei ole seksuaalsus nii isklik asi, sest me ju igapäevaselt räägime oma muudest suhetest.

Madle: Kui heteroseksuaalsed inimesed ühel hetkel kujutleksid, mis tunne see oleks, kui ei saa tänaval oma kallimal käest kinni hoida, sest kardad peksa saada või ei saa teda avalikus kohas suudelda või ei või töö juures temaga kõval häälel rääkida, sest võib-olla järgneb sellele mingi kommentaar või vaadatakse alt kulmu, siis muutub see mõistetavaks. Iga inimene tahaks armastust väljendada.

Te olete ainus geinoorte organisatsioon Eestis. Kuidas on olla ainus ja esimene? Kuidas te suudate noorsootöö maastikul kohta leida?
Madle: Ainus ja esimene on vahest ikka väga hea tunne olla, kui keegi ütleb, et see on tõesti väga hea idee. Meile meeldiks, kui teised noorteorganisatsioonid üle Eesti otsiks meiega kontakti, võtaks meid ühendustesse ja tahaks koostööd teha. Nii jõuaks see teavitamine Tartu linnast kaugemale.

Milline on teie idealistlik vaatepilt ühiskonnast ja milline oleks teie osa selles?
Madle: Kui ma mõtlen kõigi oma tuttavate peale, kes homoseksuaalsetes paarides lapsi kasvatavad, siis üks osa sellest suurest teest oleks kindlasti partnerlusseadus.

Kui bioloogilise lapsevanemaga peaks midagi juhtuma, siis oleks ka teisel vanemal, kes on seda last võib-olla aastaid kasvatanud, riigi ees mingigi õigus lapse eest hoolitseda. Praegu läheb lapse hooldusõigus automaatselt vanavanematele või teistele sugulastele, aga võib-olla nad ei tahagi selle lapse elust osa saada.

Kommenteeri