Me kõik tahame teha elus õigeid valikuid. Tahame, et seda teeksid ka meie lapsed. Aga kuidas teha õigeid valikuid, kui noored ei ole riigi prioriteet? Kutse- ja karjäärinõustamisest on aegajalt räägitud, kuid kindlasti mitte piisavalt.
See teema on olnud kogu aeg kusagil riiulil ning aegajalt riiuleid koristades on see jälle üles leitud. Tegelikkuses ei ole olukord aga üldsegi roosiline. Kuidas selle asjaga siis aastal 2008 õieti lood on?
Esiteks – Eesti riigi arvates on karjäärinõustamise edukaks toimimiseks vaja luua igasse maakonnakeskusesse üks nõustamiskeskus. Väiksemates maakondades piisab, kui seal on 1-2 töötajat, kellele makstakse kõvasti vähem palka kui näiteks õpetajatele, kuid kellelt eeldame, et nad saavad hakkama nii keskuse majandamisega, maakonna koolides loengute pidamisega ning nõustamisega, keskusesse abi või infot otsima tulnud klientide teenindamisega ja veel saja muu asjaga. Otse loomulikult tähendab keskuse olemasolu maakonnas seda, et kõik on sellest teadlikud ning seda ka massiliselt külastavad.
Teiseks vaidleme aastaid selle üle, kuhu paigutub selles küsimuses Eesti riik. Kellel peaks olema koordineeriv roll karjäärinõustamise süsteemi arendamises? Inimestele teadmiseks, et just niimoodi pingpongi mängides käitusid haridus- ja teadusministeerium ning sotsiaalministeerium kuni tänavu märtsini. Õnneks panid lõpuks kaks ministrit allkirjad paberile ning leppisid vähemalt formaalselt kokku, et koordineeriv roll on selles küsimuses haridusministeeriumil.
Kolmandaks arendame karjääriõppe, -nõustamise ja -info edastamist koolides teosammul läbi pilootprojektide. Taotleme Euroopast raha ja koolitame jälle käputäis inimesi. Las need ülejäänud sadade koolide õpilased, kus karjääriõpet ei ole õppekavas isegi valikainena, rääkimata siis karjäärinõustamisvõimaluse olemasolust, külastavad neid keskusi, surfavad internetis ja kui ikka pole oma otsustes kindlad, küsigu sugulastelt-tuttavatelt. Pole justkui riigi asi panustada sellesse oma ressursse.
Ka pilootprojektide tegemine on vajalik, et katsetada uusi meetodeid ja süsteeme, kuid 17 aastat pärast kolhooside lagunemist me ikka alles katsetame. Samal ajal on Eesti koolisüsteemist läbi käinud kümneid tuhandeid noori, kes pole oma valikute tegemisel saanud riigi käest tuge nii, nagu see oleks võinud olla siis, kui riik oma prioriteedid teisiti oleks seadnud.
Lõppude lõpuks on Eestis selle teemaga tegelemiseks kompetents täiesti olemas. Katsetatud on juba ka piisavalt, koostatud on integreeritud nõustamismudel, karjääriteenuste standardid ja karjäärinõustaja kutsestandardid. Puudub ainult soov ja tahe kõrgemalt poolt asjaga jõuliselt tegeleda.
Et karjäärinõustamise süsteem tõepoolest toimiks, on vaja viia see võimalus noortele kandikul kätte. Nõustamiskeskused on ka vajalikud, kuid ei saa loota, et kõik noored sinna tormi jookseksid. Noored on tihti valikuid tehes väga ebakindlad ning tänu meeletule infotulvale sageli ka ükskõiksed.
Ühiskonnale tuleks kordades odavam panustada praegu sellesse, et karjääriinfo, -õpe ja -nõustamine oleks kättesaadav igas koolis, kui et maitsta neid vilju, mida toovad endaga kaasa teadmatuses noorte sagedased erialavahetamised ja omandatud erialal mitte tööleasumised.
Karjääriplaneerimise tunni õppekavasse lisamine ei ole muidugi võluvõtmeke, mis garanteerib kõikidele elus õigete valikute tegemise, kuid see-eest oleks ta märk sellest, et riik hoolib oma noortest kodanikest ning teeb kõik võimaliku selleks, et aidata noortel leida elus oma koht ning kutsumus. Kas on veel midagi tähtsamat tänaste noorte õigetest valikutest?
Kommenteeri
