Strateegiline mõtlemine välistab noorteühenduste konkurentsi

Eesti Noorteühenduste Liidu strateegikonsultant Ragnar Siil väidab, et kui iga noorteorganisatsioon teeks ainult seda, milles ta on tõeliselt hea ja teeks seda tõeliselt hästi, siis oleks noorte elu palju põnevam.

Ragnar Siil, võiks küsida, milleks noorteorganisatsioonidele arengukava ja strateegiline planeerimine? Mis vahet seal on, kui ühendused tegutsevad hästi nii või teisiti?
Mina ei teeks üldse arengukava selle tegemise pärast. Sageli tehakse asja lihtsalt iseendale ja ei osata näha end kogu noorsootöö maastikul. Ei osata näha seda, kuidas noorteorganisatsiooni tegevus panustab suuremasse eesmärki ja kuidas see on seotud teiste ühenduste tegevusega. Me teeme väga palju asju sellepärast, et meile meeldib, aga kas me oleme mõelnud sellele, mis on tegelikult noorte vajadus?

Strateegiline planeerimine on halb väljend. Noorteühendused peaksid juurutama strateegilist mõtlemist. Kui strateegiline mõtlemine on paigas, küll siis tulevad strateegilised kavad ja strateegiline juhtimine.

Kuidas mõelda strateegiliselt?
Kui üldse hakatakse uut organisatsiooni looma, tuleks küsida, kellele me seda teeme? Miks on ühendus vajalik? Kuidas me seda teeme ja kuidas oleks kõige parem teha?
Väga palju keskendutakse sellele, et teha midagi hästi. Enamasti tehaksegi väga hästi, ainult siis tekib küsimus, kas see, mida tehakse, on alati ka kõige õigem?

Organisatsioonidel on piiratud inimressurss. Teiseks on raha vähe. Kolmandaks on aega vähe. Mis kõige olulisem – tähelepanu on defitsiit. Kõik Eesti noorteorganisatsioonid võistlevad tähelepanu, aja ja raha eest. Kui kõike seda on vähe, siis järelikult ei saa kõike teha. Tuleks teha neid asju, millel on mõte.
Strateegiline mõtlemine saab alguse küsimusest, milles seisneb meie erilisus ja kordumatus? Miks üldse keegi peaks meid toetama? Miks üldse peaks keegi meiega liituma ja meist huvituma? Mõelda tuleks seejuures uut moodi – teha natuke teistmoodi ja senisest paremini.
Kui neid küsimusi küsida ja neile vastata, siis leitakse ka noorsootöö maastikul oma koht ja organisatsioonid pole üksteise konkurendid.

Mis on peamised vead, mida noorteorganisatsioonid teevad?
Ma arvan, et igaühele, kes on olnud noorteorganisatsioonis, tuleb järgnev olukord väga tuttav ette. Esiteks luuakse noorteorganisatsioon või liitutakse olemasolevaga. Mingil hetkel toimub selles organisatsioonis meeletu areng: kuskile tormatakse. Organisatsiooni küpsemisperioodil hakkavad liikmed küsima, kuhu me läheme? Organisatsioon loodi teatud põhjustel, aga need põhjused on muutunud.

Ilma strateegilise mõtlemiseta magab organisatsioon maha hetked, kus ta võiks hästi kiirelt ja efektiivselt hakata tegelema uute väljakutsetega, leida endale täiesti uus nišš – olla esimene, kes teatud probleemidele õigeid lahendusi pakub.

Kui ei toimu analüüsiprotsessi ja see hetk maha magatakse, on juba liiga hilja ja organisatsioon peab ennast täiesti uuesti üles ehitama. Tihti toimuvad just sellel hetkel ühenduses muutused. Väga suur osa liikmetest läheb ära või vahetub terve juhtkond.

Ühenduse uuesti üles ehitamine võtab palju rohkem aega, kui järjepidev strateegiline mõtlemine ja analüüs, millised on noorteühendust mõjutavad trendid ja kuidas organisatsioon saab oma nõrkuste kiuste oma tugevusi ära kasutades uutele olukordadele ideaalselt vastata.

Kuidas neid vigu vältida?
On kaks väga olulist momenti. Mitte kunagi ei tohiks rahulduda etteantud põhimõtetega, kuna alati on nii olnud. Võiks küsida, et mis siis? Tuleks mõelda sellele, et igasugune tegevus on alati alternatiivkulu. Kui sa midagi teed, kaasneb selle otsusega mingi teise tegevuse ära jätmine. Tuleks mõelda, mida me saaks samade ressurssidega teha alternatiivset ja mis sellest muutub.

Teiseks – tihti nähakse strateegilist planeerimist ja juhtimist ülevalt alla protsessina. Tegelikult peaks strateegiline mõtlemine hakkama alt poolt. Kõiksugu strateegilistesse plaanidesse ja organisatsiooni põhiväärtuste selgitamisse tuleks igas etapis kaasata nii palju lihtliikmeid, kui võimalik.

Kõige olulisemaks muutub aga altpoolt tulev strateegiline mõtlemine siis, kui väärtustes ja mõõdikutes on kokku lepitud. Ei piisa sellest, kui toimub organisatsiooni üldkoosolek ja ühenduse juhtkond loeb ette oma tegevusaruande 25 toimunud ürituse ja elluviidud projektiga. Aga kas need 25 tegevust olid ka kõige olulisemad ja need, milles oleme kõige tugevamad?

Teha võib ju igaüks, aga ära teha – see on teine asi. Tegevusi tuleks hinnata selle järgi, kuivõrd need on viinud lähemale kokkulepitud eesmärkidele.

Vastutus on seega nii juhtidel kui liikmetel. Juhtidel on kohus organisatsiooni mõtestatult arendada ja liikmete ülesanne on kogu aeg hoida kätt ühenduse pulsil ja küsida, mida tehti selleks, et püstitatud eesmärki täita.


Viis soovitust strateegilise mõtlemise juurutamiseks

1. Keskenduge kõige tähtsamale. Piiratud vahendite tingimustes tuleb pidevalt teha valikuid. Neid valikuid on lihtsam teha, kui on teada, kuhu soovitakse välja jõuda. Keskenduge oma tugevustele ja olge selles, mida teete, tõeliselt head.

2. Olge innovaatilised. Innovatsioon ei tähenda ainult leiutamist, vaid ka vanade asjade tegemist uuel moel. Tooge noorsootöösse värskeid lahendusi. Olge kasvõi väikesel moel kordumatud ja omanäolised.

3. Kaasake võimalikult palju liikmeid visioneerimisse. Kirjeldage koos oma inimestega inspireerivat tulevikupilti, mille suunas kogu organisatsioon liikuda soovib. Saagu see pilt teile teejuhiks ja motivatsiooniks.

4. Soodustage uute ideede tekkimist. Ärge kapselduge vanasse. Küsige alati, mida saaks teha paremini. Aidake avastada ja arendada noorte potentsiaali. Olge koht, kus katsetamine, vigadetegemine ja neist õppimine on pigem norm kui tabu.

5. Viige eesmärkide saavutamine iga inimeseni. Igal inimesel on organisatsioonis täita oma roll. Kõik tahavad tunda, et nende tegemised on olulised ja vajalikud. Näidake siis, et eesmärkide saavutamiseks on oluline igaühe panus, olgu see siis suur või väike.

Allikas: Ragnar Siil

Kommenteeri