Mul hea meel, et Eesti riik on koos demokraatia arenguga tasapisi lapsesõbralikumaks muutumas, ent palju on veel ära teha ja selleks on vaja kõigi hoolivust.
Viimase kaheksa aasta jooksul on 23 Euroopa riiki ühinenud UNICEFi algatatud liikumisega „Laste- ja noortesõbralikud linnad”. Liikumise eesmärk on tõsta esile ja tunnustada neid linnu, kus hoolitakse oma väikestest elanikest ja nende tulevikust.
Tänaseks on selle tiitli pälvinud üle kahesaja Euroopa väiksema ja suurema linna ning läbiviidud küsitluste kohaselt on nendes tunduvalt paranenud nende linnade investeerimiskliima ja üldine maine ning laienenud tuntus välismaal.
Eesti riigi lapsesõbralikumaks muutumisest räägib asjaolu, et lisaks Saue, Kunda, Narva, Pärnu, Viljandi, Tallinna, Tartu, Põlva ja Jõhvi linnale lisandusid 2007. aastal ka Kuressaare ja Haapsalu.
Linnale lapsesõbraliku nimetuse andmine ei tähenda mitte ühe aktsiooni või projekti lõppu, vaid vahekokkuvõtet, mis märgib linna suhtumist lastesse ja soovi osaleda muutumisprotsessis.
Lastesõbralikkus on eelkõige eeldus koostööks linnavalitsuse, ettevõtete ja kõigi linnakodanike vahel.
Missugused on need eeldused ja tingimused, et linna võiks nimetada lapsesõbralikuks? Esiteks on selleks lapse õiguste tagamine. Kõigi linnas vastuvõetavate otsuste puhul on arvestatud eeskätt laste huvidega, lähtudes ÜRO lapse õiguste konventsioonist ja Eesti lastekaitse seadusest. Lapsi ja noori puudutavate otsuste aruteludesse kaasatakse lapsi ja noori ning arvestatakse nende arvamusega.
Lapsesõbralikkust toetav linn peaks seda olema ka visuaalselt, linna üldilme ja kujundus peaks arvestama ühiskonnas kehtivaid hea maitse norme.
Üheks määravaks faktoriks on kahtlemata ka laste turvalisus ja tervis. Linnas peaks olema toimiv süsteem laste tervise ja vaimse ning füüsilise arengu tagamiseks. Laste koolitee, liikluskorraldus ja tänavavalgustus kindlustavad lastele turvalisuse, kõik võimalikud ohtlikud alad on piiratud ja märgistatud. Regulaarselt viiakse läbi liiklusalast ennetustööd. Samuti peaks linnas toimima kuritegevuse, narkomaania ja lapsi ahistavate või vägivallailmingute plaanipärane ennetustegevus.
Tuleks luua rohkem ja mitmekülgsemaid võimalusi laste arenguks ja vaba aja veetmiseks: mänguväljakud, liikluslinnakud, noortekeskused, laste- ja noorteklubid.
Siinjuures peaks linn täitma erivajadustega laste tervisekaitse ja nende erivajadustest lähtuvaid tingimusi; luues hariduse omandamiseks, arenguks ja vaba aja veetmiseks võrdsed tingimused teiste lastega; tehes kõik võimaliku, et toetada erivajadustega laste perekondi ja tunnustada nende tugiisikuid.
Kindlasti on linna laste- ja noorsoopoliitikal määrav roll, et aidata kaasa linnakodanikes sallivuse kasvamisele erivajadustega laste suhtes. Seeläbi paraneks ka kõigi linnakodanike teadlikkus seoses laste õigustega.
Lapsesõbralikkuse mõõtmiseks ei ole olemas jäika mõõdupuud, sest laste arengu, hariduse, kultuuri, spordi ja teiste sotsiaalsete vajaduste rahuldamine ja võimaluste loomine oleneb linna võimalustest ja linnakodanike eneste aktiivsusest. Seepärast on igati kiiduväärt, kui linn leiab võimalusi ja tunnustab neid inimesi ja ettevõtteid, kes on laste- ja noorte olukorra parandamisel eriliselt silma paistnud. Meil on igas linnas tublisid sotsiaal- ja noorsootöötajaid, õpetajaid, treenereid, huvijuhte ning teisi laste ja noortega tegelevaid inimesi, kelle tegevus vajaks tunnustamist.
Kuna laste- ja noortesõbraliku linna liikumise algatajaks on ÜRO lastefond UNICEF, siis on loomulik, et linn toetab mitmesuguseid teisi laste ja noortega seotud UNICEFi algatusi oma võimaluste piires. Üheks praktiliseks näiteks on kasvõi koolide osalemine UNICEFi rahvuslikes programmides nagu kooliprojektis „Väike heategu”.
Samas tutvustab UNICEF koolides lapse õigusi ja õpilased löövad kaasa UNICEFi heategevuslikus fondikogumises. Ühe koostöövormina korraldab UNICEF huvi- ja noortejuhtidele mitmesuguseid seminare ja koolitusi ning pakub eeskätt laste- ja noortesõbralike linnade koolidele võimalusi osaleda konkurssidel ja võistlustel.
Loomulikult ei ole võimalik kõiki eelpool esitatud tingimusi täita paari aastaga. Iga linn teeb siin oma eelistustega valiku, kui pikas perspektiivis peab linna laste- ja noortepoliitika arvestama neid kõiki.
Ka kõigi täidetud plaanide puhul ei tohiks käsi rüppe lasta, sest koos lastele-noortele loodud tingimuste paranemisega suurenevad ka linnakodanike ja nende laste vajadused. Sõnaga, töö ei lõpe siin kunagi. Õnneks!
Lõpetuseks paar küsimust, millele kriitiliselt vastates saab hinnata oma linna lastesõbralikkust.
Kui teie linnas elaval lapsel on mure (tema tervis või elu on ohus, ta on vägivalla ohver, kannatab tühja kõhtu või on konfliktis vanemate või õpetajaga), siis kas ta teab, kuhu abi saamiseks pöörduda? Kuidas see info lasteni jõuab?
Kui palju on teie linnas neid lapsi, kes peaksid koolis käima, kuid ei käi? Kas ja kuidas nendega tegeletakse?
Kui palju on teie linnas vanemliku hoolitsuseta lapsi, kes vajavad kaitset? Kuidas nendega tegeletakse? Kas laste koolitee on turvaline? Kuidas hindate linna väikeste kodanike kehalist ja vaimset tervist ?
Kas oskate nimetada ettevõtteid, mis on aidanud kaasa linna lastesõbralikumaks muutmisele? Mis teeb linna tema kodanikele atraktiivseks? Kas linnakodanik võiks oma linnast rohkem teada?
Mis on oma linna tunne ? Kas linnakodanik tunneb end linna igapäevaelus kaasosalisena ja -vastutajana?
Kommenteeri
