Euroopa parlamendi simulatsioon on küll huvitav ja oluline, kuid kui seal arutatud noorte seisukohad otsustajateni ei jõua, ning viimased neid arvesse ei võta, on see siiski mõttetu.
1.-4. veebruaril simuleerisid Tallinnas Pirita Majandusgümnaasiumis ligi 60 erineva Eesti kooli õpilased Euroopa Parlamendi tööd. Mudel Euroopa Parlament (MEP) on situatsioonimäng, mis sai alguse 1994. aastal Hollandis ning on sellest ajast laienenud teistesse Euroopa Liidu liikmes-ja kandidaatriikidesse.
Mängu eesmärk on läbi isikliku kogemuse tutvustada noortele, kuidas toimub töö Euroopa Parlamendis. Laiemalt on eesmärgiks tekitada noortes huvi olla aktiivsemad ühiskonnaliikmed.
Ma olen alati selliste ürituste suhtes suhteliselt negatiivselt meelestatud olnud, kuna tundub, et neil ei ole mingisugust praktilist kasu. Eesmärgiks on küll näidata, et rahvast üritatakse rohkem otsustamisprotsessidesse kaasata, kuid hiljem tundub, et arvamused jäidki lihtsalt arvamusteks.
Kuidas saavadki ilma vastava hariduseta noored avaldada oma arvamust nii keerulistes küsimustes nagu Euroopa Liidu välisasjad, sotsiaalküsimused, majandus jms.
Ometigi tabas mind meeldiv üllatus. Välisasjade komisjoni töösse sukeldudes nägin ning kogesin, et meie, noorte arvamused ning teadmised polegi nii pinnapealsed kui võib näida.
Selle ürituse jooksul muutus minu arvamus täiesti. Tekkis hoopis küsimus, miks selliseid üritusi rohkem ei korraldata. MEPi lõpuks ei kohanud ma kuskil ühtegi näoilmet, mis oleks pettumust väljendanud. Kõik olid rõõmsad ning kuidagi väga asjalikud.
Nende nelja päeva jooksul oli Euroopa muutunud paljude, kaasa arvatud minu jaoks südameasjaks. Me töötasime ühise eesmärgi nimel – kuidas muuta Euroopa paremaks paigaks.
Üks asi jäi mulle siiski selgusetuks: kas meie mõtted ühiskonnas toimuva ja selle parandamise kohta esitatakse ka edasi mõnele kõrgemale institutsioonile? Algul mainiti võimalust, et kõik läbiläinud resolutsioonid edastatakse riigikogule, aga pärast sellest enam juttu ei olnud.
Kogu selle simulatsiooni üheks peaeesmärgiks on olnud kasvatada noortes huvi selle vastu, kuidas näeb välja demokraatlik otsustamisprotsess. Muidugi on väga tore, kui noor oma arvamust avaldab. Postimehe lisas on isegi selleteemaline rubriik, aga veelgi suurepärasem oleks, kui keegi võtaks kas või natukene noorte arvamust kuulda.
See jäigi mul MEPi juures segaseks. Loomulikult oli mul väga tore, aga asjakohast kriitikat meie tööle oli lõpuks väga vähe, samuti tagasisidet. Mis saab siis lõpuks meie nelja päeva jooksul tehtud tööst?
Mina julgen öelda, et huvi meie riigis ning Euroopas üldiselt toimuva vastu on tänu MEPile minus igatahes kasvanud. Ma loodan, et paljud nõustuvad minuga.
Praegused tegemised rõhutavad, et noorte arvamus on oluline, kuid nüüd oleks aeg ka näidata, et noorte arvamusi võetakse arvesse nii mõnegi otsuse langetamisel ning meie hääl on tõesti kuulda. Muidu võib kahjuks tekkida kibestumus – miks me peaksime midagi üldse tegema, kui see otsustajaid tegelikult ei huvita.
Kommenteeri
