Puudega noortel on piiratud võimalused osaleda noorteühenduste töös. Enamus noortekeskusi pole neile ligipääsetavad, sageli puuduvad toetavad teenused, samuti pole noorsootöötajatel praktilisi kogemusi erivajadustega noortega töötamiseks.
Puuetega inimeste osakaal on rahvastikust enam kui 7 protsenti ja suureneb igal aastal eriti traumades ja liiklusõnnetustes vigastada saanud noorte inimeste arvelt. Noortele on eriti oluline, et ka ratastooliga on võimalik jätkata iseseisvat elu, end teostada, ise õppida, töötada, ennast ületada ja edu saavutada.
Kuidas aga saab puudega noor minna noortekeskustesse, kui näiteks Tartus on invatakso teenuse toetus 500 krooni kolme kuu peale, kui üksnes ühele sõidule kulub 150-200 krooni ja isikliku abistaja teenus on noorte jaoks pea olematu?
Maapiirkondades on puudega noorte võimalused veelgi piiratumad. Seal puuduvad vastavad teenused üldse ja nii ei olegi võimalik noorel noortekeskusse pääseda. Jagan haridus-ja teadusministeeriumi esindajate mõtet, et koostöö kõigi osapooltega tuleb üle vaadata.
Samuti tuleks arutluse alla võtta noortekeskuste kohandamise küsimus. Näiteks kui puudega noor (või mõni puudega vabatahtlik) tahaks mingit tegevust organiseerida, peab ta kõigepealt uurima, kas lähim noortekeskus on üldse ligipääsetav.
Tartu linnas on vaid poolteist noortekeskust ligipääsetavad. Poolteist sellepärast, et Tähe noortekeskus tegutseb küll MTÜ Händikäpaga samas hoones, aga meile teadaolevalt toimub põhitegevus teisel korrusel, kuhu ratastoolis noor lihtsalt ei pääse.
Ainus ligipääsetav noortekeskus Tartus on Anne noortekeskus, mis renoveeriti Euroliidu rahadega. Tartu linnavalitsuse noorsooteenistuse juht Kristel Altosaar lubas, et lähiaastatel saavad Euroopa Struktuurfondide rahade abil kindlasti enamus keskuseid Tartu linnas kohandatud. Kindlat tähtaega ei tahtnud ka tema eriti lubada.
Eestis näen üldise lahendusena noortekeskuste kohandamise plaani koostamist, mis praegu seisab suuresti kohalike omavalitsuse õlul.
Ühe probleemina rõhutaksin ka inimtegurit. Kas teised noored on valmis aktsepteerima enda kõrval puudega noori? Arvamusi on kahesuguseid: ühed ütlevad, et ilmselt oleks, teisalt jälle ei ole ikka küll. See oleneb kasvatusest.
Läbi tuleks viia uurimusi, küsitlusi ja reklaamikampaaniad, mis selgitaksid n-ö tavanoortele puudega noore vajadusi ja näiteks, kuidas toimetada abivahendiga (ratastooli, rulaatori või kepiga), kuidas aidata nägemispuudega noor teise ruumi jne. Seda saab ja peab õpetama just noortekeskustes.
Minu arvates pole ka noorsootöötajad veel valmis noortekeskustes puuetega noori vastu võtma. Kuid rääkida noortega, kes on käinud noortekeskustes, ütlevad nad, et üldiselt on noortekeskuste töötajad siiski palju rohkem valmis kui mõnede teiste asutuste töötajad.
Avalikes huvides töötavad asutused ja teenused peavad saama kõigile kättesaadavaks, arvestades ka puudega noorte vajadusi. Ühiskond peab mõistma, et iga noor on talle tähtis.
