Mari-Liis, Essi, Helena ja Annika on 17-aastased noored, kes alustasid sel suvel projektiga „Päike kuuti“, et viia päikest ja hoolitsust loomade varjupaikadesse. Herdis, Denis ja Kristina on noored tudengiorgansiatsioonist AIESEC, kes suve alguses aastaks Taisse, Kasastani ja Austraaliasse noorteorganisatsioone arendama sõitsid. Kalle Palling on noorim Riigikogu liige, kõigest 22-aastane.
Sellised noored on kui Eesti eduloo musternäidised – ettevõtlikud, julged, lisaks veel missioonitundega ja sotsiaalselt mõtlevad. Võiks ju üksteisele õlale patsutada ja mõelda, kui tore ühiskond meil on, mis selliseid tegusaid noori toodab! Veidi kriitilisema silmaga vaataja küsib aga, kas need noored on aktiivseks kasvanud tänu neid ümbritsevale keskkonnale või hoolimata sellest? On nad üksikud vastutuult rügavad hundid üldises ükskõiksete noorte massis?
Rääkides ettevõtlikkusest, oskusest sotsiaalses mastaabis mõelda ja julgusest kaasa rääkida, räägime tegelikult noorte osalusest. Noorte osalus on noorte õigus, võimalus ja soov ühiskonnaelu mõjutada.
Ühiskonnaelus kaasa löömine saab alguse usust, et sina võid asju muuta. See usk tekib tänu kogemusele, et sa võidki! Vana tõde, et kõik algab kodust ja koolist. Kui laps kasvab üles kodus, kus ta saab sõna sekka öelda selles, mis riided selga panna, mida pere nädalavahetusel ette võtab või kas ostetakse pesumasin või minnakse pigem perega reisima, õpib ta kaasa rääkima. Koolis loeb, kui palju on õpilastel tegelikult võimalik mõjutada oma õppetöö korraldust ja koolielu. Siin ei ole oluline mitte teoreetiline võimalus mõjutada, vaid reaalne kogemus – kas tekib tunne, et sinu arvamusega arvestatakse ja sellel on ka käegakatsutavad tulemused või ei. Positiivsed kogemused annavad kindlust võtta ette suuremaid ja olulisemaid asju.
Kodu ja kooli kõrval on kohalik elu ja Eesti riigis toimuv järgmised tasandid, kus noored võiksid ja peaksid kaasa rääkima. Asi ei ole ainult valimas käimises. Noorte volikogud, oma soovide edastamine oma esindajatele ja avalikkusele ning kui vaja, siis ka alternatiivsete meetodite kasutamine, et oma sõnumile tähelepanu tõmmata (erinevad aktsioonid), on võimalus oma häält kuuldavaks teha valimistevahelisel ajal.
Tulles tagasi püstitatud küsimuse juurde - Eestis on noorte osalusprotsent hinnanguliselt 3-5, st nii suur protsent on neid noori, kes osalevad mõne organisatsiooni tegevuses, löövad kaasa (üli)õpilasesinduses, noorte volikogus või on võtnud ette omaalgatuslikke projekte. See on selgelt liiga madal number, kui me räägime riigist, kus kõrgeim võim on rahval ja mille kodanikel peaks olema oma riigi tunne.
Miks on siis nii vähe noori, kes osalevad? Kas madal osalus saab alguse kodust või koolist? Mis on madala aktiivsuse taga - kas veendumus, et minu tegudest ei muutu midagi või hoopis eduühiskonna surve mõelda majanduslikult, mitte sotsiaalselt? Või mängib oma rolli hoopis see, et võimulolijad pole valmis koostööks noortega ega mõistnud kaasamise olulisust? On noored ise need, kes ei soovi või ei oska oma seisukohti edastada?
Üks on kindel - selleks et noorte osalusaktiivsus kasvaks, tuleb teemaga tegeleda aktiivselt nii noorteühenduste, kooli kui otsustajate tasandil. Noor tuleb osalema kasvatada, pakkudes positiivset osaluskogemust läbi elu, mitte eeldada, et toredaid, aktiivseid ja tegusaid noori leitakse kapsalehe alt.
Veel põnevaid arvamusartikleid noorte osaluse teemal saab lugeda osaluskampaania veebilehelt http://osale.enl.ee
