See, kuidas Eesti meedia noori kajastab, vajaks ilmselt suuremat teadustööd. Lisades aga suuremate päevalehtede otsingusse sõna „noor“ või „noored“ saab aga üsna selgeks, millise pildi massidesse meedia noortest maalib.
Olenemata noortevaldkonna spetsialistide püüdlusest käsitleda noort ühiskonnas kui ressurssi, defineeritakse meedias suurelt jaolt noort inimest ikka veel kui probleemi. Jälgides pidevalt noortevaldkonna infot, tundub mulle, et olulised sündmused koguneksid tihti just kui kommunikatsiooni Bermuda kolmurka, kus info lihtsalt kaob seletamatutel asjaoludel ja ei jõua meediumitesse. Noortest küll kirjutatakse, aga seda võiks teha rohkem ja paremini.
Siit jõuangi noorte endi vastutuseni. Tegelikult ei ole ajakirjanikud vere-, klatši,- ja kõmumaiad snoobid, nagu tihti arvatakse. Ajakirjanik on laisk, see on tõsi. Seepärast tuleb osata lihtsalt info õigesti serveerida.
Veendusin selle olulisuses mõni aeg tagasi korraldatud konverentsil „Noored ja moodsad kommunikatsioonivahendid“, kus küsisin Postimehe noortekülje toimetaja Andry Maimetsalt, kuidas saaksid noored oma hääle suures meedias kuuldavaks teha. Pärisin, kui olulised on suures meedias pressiteated ja sain vastuseks, et näiteks Maimetsa postkasti jõuab päevas kümneid ja kümneid meile ja pressiteateid, mida ta kõiki ei jõua läbigi lugeda. Seega on oluline just isiklik kontakt. Ajakirjanik on alati õnnelik, kui talle helistatakse.
Teiseks tuleb osata oma tegemisi ajakirjaniku pilguga vaadata, ehk leida oma ettevõtmistest just see nüanss, mis võib ka teistele huvi pakkuda. Tuleks küsida endalt, mis on meie ettevõtmistes uudne? Kas see mõjutab ka teisi, ühiskonda laiemalt? Milliseid probleeme me oma ettevõtmistega lahendame? Miks peaksid sellest ka laimad massid huvituma? Need küsimused vastatud, tuleb info ka vastavalt sellele üles ehitada, siis ületab see ka uudisekünnise.
Kolmandaks tuleks olla vastutulelik. Ehk kui ajakirjanikku teema huvitama hakkab, siis varustada teda vajalike kontaktide, allikate ja lisainformatsiooniga. Ei tohiks karta kommentaaride andmist, alati saab paluda ka valmis artikli üle lugeda ja parandusi teha.
Oluline on ka see, kelle poole pöörduda. Näiteks suviti on erinevates meediumites tööl suvereporterid, noored praktikandid, keda võiks huvitada just noortevaldkonna teemad. Sageli on näiteks erinevate maakonnalehtede toimetustes kujunenud inimesed, kes just noortest kirjutavad. Soovitan just nende inimeste poole pöörduda.
Näide heast meediakajastusest on alkoholi-ja tubakavaba Noortekohviku projekt. Kohviku aktiiv suutis teha selgeks, et kohvik on midagi ainulaadset, aitab lahendada noorte mõnuainete tarvitamisega seotud probleeme, projekt on märkimisväärne, sest on noorte endi ettevõtmine jne. Olen kindel, et ilma hea lobby-tööta ja vastutulelikkuseta ajakirjanikele (uuenev koduleht, pildimaterjal, kontaktid ja kommentaare andma varmad noored) oleks nende pressikajastus olnud minimaalne.
Seega tuleb noortel olla ise julged, vajutada õigetele nuppudele ja tulla ajakirjanikele vastu. Vormides üht tuntud Eesti vanasõna võib öelda, et nii nagu noored meediale nii ka meedia noortest.
Vaata: http://osale.enl.ee/
Kommenteeri
