4. detsembril kogunesid rahvusraamatukogu konverentsisaali noorsootöötajad üle Eesti, et osaleda seminaril „Noorte sünnipäraste eelduste toetamine noorsootöös”.

11. novembril toimus Tartus Domus Dorpatensises projekti „Noor ühiskonnas ja poliitikas” lõppkonverents. Kõnelejaid oli nii Tartu linnavalitsusest kui ka noorteorganisatsioonidest.

Juulist oktoobrini käesoleval aastal viibis Anne-Liis Kaldoja programmi GLEN raames Põhja-Tansaanias, kus töötas vabatahtlikuna kohalikus noorteorganisatsioonis WOY. Noored jagasid Anne-Liisiga oma kogemusi armastusest ning suhetest. Ühiselt nõustusid noored, et paarisuhtes on tähtsad teineteisega arvestamine, usaldus ja truudus.

1983. aastal avanes suurepärane võimalus parandada rahvussuhteid aina enam venestunud Tallinnas. Vaid kolm aastat oli möödunud kuulsast Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio jalgpallimängust, Propelleri skandaalsest kontserdist ja Kadrioru staadionilt alguse saanud noorterahutusest, mis viis ajaloolise 40 kirjani.

Iga viies inimene maailmas on äärmiselt vaene – ta peab toime tulema alla ühe USA dollariga päevas (u 12 krooni). Nälja tõttu sureb maailmas iga päev 25 000 inimest, mis on rohkem kui Viljandis elanikke.

Käimasolev innovatsiooniaasta, ühiskonnas lahvatanud diskussioon uue keeleseaduse eelnõu üle ning noorsootöö seaduse eelnõu valmimine loovad hea tausta rääkimaks noortevaldkonna ja eesti keele seostest.

Ilmunud on ajalehe Aken selle aasta kolmas number. Hea meel on tõdeda, et noorsootööalase kirjanduse valik laieneb. Nimelt alustab juunis ilmumist noorsootööajakiri MIHUS. Ootame huviga esimest numbrit.

Pole midagi loomulikumat, kui see, et kodanikualgatus Noor Eesti pöördub Eesti Noorteühenduse Liidu, liidu liikmete ja noortega töötavate inimeste poole. Ettepanek on mõistagi koostööks. Kuidas täpselt võiks see teostuda, on iseküsimus. Edasises arutelus peaks see selguma. 

Hiljuti toimunud Euroopa Parlamendi valimistel tuli mitu erakonda välja nimekirjadega, kus võis näha endisest rohkem noori. Valimiste üllatuseks ei olnud aga noorte valituks osutumine, vaid hoopis üksikkandidaadi hiigeledu enamiku suurerakondade ees.

Hea Akna lugeja, hoiad käes selle aasta teist ajalehe numbrit. Peateemana räägime seekordses Aknas noorsootöö rahastamisest, mis vajab väga lahti rääkimist.

Mul on palutud kirjutada noorest ja ooperist – sellest, mida võiks ooper pakkuda noorele ja ehk ka vastupidi. Ma ei ole ei teatriteadlane ega muusikateadlane, ei näitleja ega laulja. Pean aga nentima, et mida rohkem ma kogen, seda suurem on mu soov näha ja tunda rohkemat.

30. märtsil toimus ümarlaud, millest võtsid osa Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse, Eesti Noorteühenduste Liidu, Eesti Noorsootöötajate Ühenduse ja UNICEF Eesti esindajad. Ümarlaua eesmärk oli vahetada informatsiooni noorsootöö seaduse muudatuse kohta ning kujundada selles küsimuses ühine seisukoht. Ümarlaua tulemusena otsustasime välja saata avaliku pöördumise.

Me kõik oleme tarbijad – iga päev oleme tahtmatult sadade reklaamide meelevallas ning teeme tarbimisvalikuid. Teadlik tarbimine tähendab lisaks oma õiguste ja kohustuste tundmisele ka võimet tarbida tervislikult, jätkusuutlikult ja hoolivalt.

Hans Christian Anderseni muinasjutus „Lumekuninganna” on välja toodud tänapäeva ühiskonnas väga levinud arusaam. „Tavaliselt mõeldakse homsele ja eilsele moosile, mitte kunagi aga tänasele. Enamik meist käitub just nõnda.

Hea Akna lugeja! Hoiad käes 25. ajalehe Aken numbrit. Ajaleht on järjepidevalt ilmunud tänaseks juba viis aastat. 2009. aastal ilmub leht, nagu tavaks saanud, kuus korda: veebruaris, aprillis, juunis, augustis, oktoobris ja detsembris.

EMSLi koolitusjuht ja vabakutseline koolitaja Elina Kivinukk arutleb kodanikuhariduse teema üle vahetult pärast noorsootöötajatele ja noortega tegelevatele spetsialistidele korraldatud koolituse „Kolme päevaga heaks kodanikuks“ toimumist.

Noortevolikogu, mida nimetatakse ka noortekoguks, noorteparlamendiks, noortekomisjoniks või noortenõukoguks, on noorte poolt valitud ning noortest koosnev nõuandev kogu kohaliku omavalitsuse juures.

Eesti Noorteühenduste Liidule on 2008. aasta olnud väga tegevusterohke. Seda eelkõige erinevate projektide näol, kuid ka noortepoliitiliselt. ENLi järgmise aasta noortepoliitilised plaanid on veelgi ambitsioonikamad.

Noorte tähtsus on viimase viie aastaga ehk viimase Euroopa Parlamendi ja Komisjoni ametisoleku perioodil märkimisväärselt tõusnud.

Noortekeskused on seisukohal, et kui noorsootöötajad on edukalt sooritanud vastavad eksamid ning lõpetanud kooli, ei peaks nad tegema läbi nn lisakadalippu pikendatud puhkuse saamiseks.

Eestis kipub olema mentaliteet, et igaüks ajagu oma asja ja ärgu toppigu oma nina teiste asjadesse.

2006. aastal alustatud ja kaks aastat kestnud noorsootöö seaduse muutmise protsess hakkab lõpusirgele jõudma. Kuna kehtiv seadus võeti vastu ja jõustus 1999. aasta alguses, on selge vajadus uue seaduse järele, mis koondaks noorsootöö strateegias ja noorsootöö arengukavas toodus põhimõtteid.

Mis on esimene asi, mis meenub, kui mainida Lähis-Ida piirkonda? Moslemid? Juudid? Vaenujalal olevad naaberriigid? Ebastabiilsus? Kriisipiirkond? Terroriaktid?

Noorsootöötaja on kui üheksa ametiga Hunt Kriimsilm, sest töö on sisult ja vormilt väga mitmekülgne. Mõnikord olen kuulnud räägitavat, et noorsootöötajal puuduvad karjäärivõimalused. Julgen selle väite ümber lükata.

Me kõik tahame teha elus õigeid valikuid. Tahame, et seda teeksid ka meie lapsed. Aga kuidas teha õigeid valikuid, kui noored ei ole riigi prioriteet? Kutse- ja karjäärinõustamisest on aegajalt räägitud, kuid kindlasti mitte piisavalt.

Sotsioloogilisest uuringust selgus, kuidas määratlevad end noored nn eestivenelased, millised on nende eelised tööturul võrreldes eestlastega ning kui kindlalt nad end Eestis elades tunnevad.

“Tänapäeva noorus on hukka läinud“, kuuleme me tihti vanemaid kodanikke ütlemas. Kas ikka on? Ja kui on, siis miks? Ja kas noored on juba lootusetult hukas või annab neid veel ehk kuidagimoodi päästa?

Eesti Noorteühenduste Liidul on viimasel ajal olnud kaks teemat, mis on mõlemad ohtralt kajastust leidnud: raha ja seks.

Vabadus: Noorte Liikumise projekti „Café Vabadus“ raames olen sageli koolinoortega seksist rääkimas käinud. Kirjutan mõnest küsimusest, mis kerkis esile Kalamaja gümnaasiumis 7. klassiga vesteldes.

Kas soovime, et avalikkus ja tähtsad otsustajad tunnustaksid noorsootööd senisest enam? Kas tahame, et noored oleksid püsivad ja motiveeritud osalema ning ise midagi ära tegema?

Noortevaldkonna organisatsioonides, olgu need siis noortekeskused, noorteühendused või teised noorsootööasutused, on tihti kõigil käed-jalad tööd täis. Tundub, et mitte ei jõua kõike vajalikku õigeaegselt valmis.

Aprilli algus tõi Tartusse paraja hulga eri ühenduste ja ametkondade esindajaid ning vabatahtlikke vabatahtlikkuse teema üle arutlema, hetkeseisu määratlema ja mõtlema, kuidas minna edasi uute väljakutsete ja võimalustega, mida vabatahtlik töö pakub.

Mul hea meel, et Eesti riik on koos demokraatia arenguga tasapisi lapsesõbralikumaks muutumas, ent palju on veel ära teha ja selleks on vaja kõigi hoolivust.

Rahvusvahelistes noorteprojektides osalemine on äge võimalus teistmoodi õppimiseks, selles ei kahtle vist küll enam keegi.

Euroopa parlamendi simulatsioon on küll huvitav ja oluline, kuid kui seal arutatud noorte seisukohad otsustajateni ei jõua, ning viimased neid arvesse ei võta, on see siiski mõttetu.

Seni on noorteühendused oma töös uuringuid kasutanud vähe või üldse mitte.

Valimisõigus on kindlasti vahetuim ühiskonnas osalemise vorm, millega kaasneb vastutus nii ühiskonnas toimuva kui ka isiklike otsuste ees.

Puudega noortel on piiratud võimalused osaleda noorteühenduste töös. Enamus noortekeskusi pole neile ligipääsetavad, sageli puuduvad toetavad teenused, samuti pole noorsootöötajatel praktilisi kogemusi erivajadustega noortega töötamiseks.

Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) sügisene üldkoosolek on möödas ning langetatud on mitmeid olulisi otsuseid.

Juhtum minu töös laste ja noortega, mis rabas mind jalust, oli näha noort tüdrukut sülitamas ristile ajaloolisel näitusel Istanbulis. Ma ei suutnud tollel hetkel isegi reageerida ja sellest momendist alates ma mõistsin, kui oluline on religioonide vaheline dialoog ja kasvatus noorsootöös.

Mari-Liis, Essi, Helena ja Annika on 17-aastased noored, kes alustasid sel suvel projektiga „Päike kuuti“, et viia päikest ja hoolitsust loomade varjupaikadesse. Herdis, Denis ja Kristina on noored tudengiorgansiatsioonist AIESEC, kes suve alguses aastaks Taisse, Kasastani ja Austraaliasse noorteorganisatsioone arendama sõitsid. Kalle Palling on noorim Riigikogu liige, kõigest 22-aastane.

See, kuidas Eesti meedia noori kajastab, vajaks ilmselt suuremat teadustööd. Lisades aga suuremate päevalehtede otsingusse sõna „noor“ või „noored“ saab aga üsna selgeks, millise pildi massidesse meedia noortest maalib.

Eesti noorteühendused on enamasti tegevad mittetulundusühingutena. Mittetulunduslik tähendab teadupärast seda, et organisatsiooni eesmärk ei ole kasumit saada. Mittetulunduslik et tähenda aga kuidagi seda, et ühingud teevad kõike ilma raha ja igasuguste kulutusteta.

Et noorsootööst palju ei teata, on selles valdkonnas tegutsevad inimesed juba ammu aru saanud ning tegelevad seetõttu pidevalt noorsootöö tutvustamise nimel.

Eestis on probleemiks elanikkonna vähene ettevõtlikkus. Kui mujal Euroopas eelistavad ettevõtjana tööd teha ligi pooled kodanikud, siis Eestis on selliseid inimesi alla kolmandiku.

„Eriti positiivne tunne on, kui sa ei ole sunnitud midagi tegema ja sind ei ole pandud teatavatesse raamidesse, vabadus on mind tõsiselt innustanud õppima“.

Seaduste tegemisel osalevad vähesed, elama peavad nendega aga kõik. Selleks aga, et kodanike huvisid paremini arvesse võtta ja neid otsuste tegemisse kaasata, on avalikus sektoris hulga erinevaid viise, mis annavad meile reaalse võimaluse seaduste tegemisel kaasa rääkida.

Akna trükkimineku ajaks on loodetavasti koalitsioonileping sõlmitud ning Eesti lähituleviku rajajooned seatud. Uue koalitsiooni prioriteetidest ning ka võimalustest on aimu saadud meedia vahendusel. Ent valimiprogrammides on punkte, mida tasub seoses haridus- ja noorsoopoliitikaga tähele panna.

Euroopa Noored Eesti büroo ellu viidud pika- ajalise koolitusprojekti edukas kulminatsioon on sõnum tervele ühiskonnale: ka vanglasse sattunud noor on ühiskonnale väärtus ning noorsootööl on olulist potentsiaali ka kinnipidamisasutustes viibivate noorte kaasamiseks, nende toimetuleku ja arengu toetamiseks.

Vastus saab olla vaid jah. Mida selleks teha, et inimesed tunneksid igapäevaelus ebavõrdse(diskrimineeriva) kohtlemise ära, vajadusel kaitseksid oma õigusi ja oleksid võimelised vastutustundlikult käituma?

See on üsna loomulik, et noorteinfot jagavaid kohalikke kodulehekülgi ilmub netti nagu seeni pärast vihma. Siiani on aga olnud suur puudus üle-Eestiliselt noortele vajalikku ja huvipakkuvat materjali edastavast noorteportaalist.

Sellel aastal oleme Euroopas kõik võrdsed!? Või pöörame enam tähelepanu võrdsete võimaluste tagamisele? Vähemalt selles ulatuses, mis meie võimuses on.

Noorte teavitamine muutub üha olulisemaks, mille puhul kehtivad märksõnad nagu info ajakohasus ja kvaliteet, info noorelt noorele ja õigete kanalite kasutamine. Noortele info pakkumine on teenus nagu iga teinegi, mille edu võti seisneb atraktiivsuses.

1990ndate lõpuaastatel korraldati Eestis Inglismaa ja Kanada eeskujul üldine arutelu kodanikualgatusest ja tegevusest. Enne seda ei näinud kodanikuühendused oma tegevusele ühiskonnas väljundit, sest riik ei arvestanud nendega oma otsustes.

Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK) peamine väärtus on ühiskonna süsteemne arendamine, ehkki selle tegevused on alarahastatud ja organisatsioonide teadlikkus dokumendist madal.

Mullu juunis käivitas Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit (EMSL) kaheaastase projekti, et töötada välja kodanikuühenduste ettepanekud oma tegevuse rahastamiseks riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvest.

Raha on alati vähe. Ja mida vähem raha saab jagada erinevate organisatsioonide, osapoolte ja projektide vahel, seda suuremaid probleeme raha jagamine tekitab.

Inimkonna ajalugu ei tunne ilmselt perioodi, mil vanemad inimesed poleks enesele teinud probleemi noorte vaba aja veetmise harjumuste kohta.

Sõnad „kutsestandard” ja „kutsetunnistus” koguvad üha enam tuntust. Rõõm on tõdeda, et ka noorsootöötajatel on nüüd oma kutsestandard.

Kuigi paaril viimasel aastal on Eesti noorsootöös kvaliteedi hindamise ja juhtimise teema elevust tekitanud, on sisuline arutelu alles algusjärgus.

Statistika järgi on noori elanikkonnast ligi 25 protsenti. Ennastki tunnen noorena, mis tuleb minu töös ainult kasuks. Tallinna linnavalitsus kuulutas järgmise aasta Tallinnas noorteaastaks. Peamine põhjus selleks olete teie, noored.

Selle aasta viimase juhtkirja asemel avaldame valiku Akna veebiversiooni foorumisse postitatud lugejate arvamusi teemal “Kas noorsootöötaja peaks olema apoliitiline?” Kõiki arvamusi saab veebilehelt lugeda. Suur tänu kaasa mõtlemast ja ootame samasugust aktiivsust ka edaspidi.

Noorsootöötaja Jaanus Heina lugu meenutab veidi Andrese ja Pearu kraavikaevamise janti.

Natuke üle kahe aasta tagasi tähistati haridusministeeriumi suures saalis piduliku konverentsiga noorsootöö seaduse viiendat sünnipäeva.

Noorsootöötaja ülesandeks on kaasa rääkida, kujundada ja ellu viia kohaliku omavalituse ning riigi noortepoliitikat, toetades noorte toimetulekut kaasaegses ühiskonnas ning arendades kodanikujulgust.

Hiljuti Eesti trükimeediasse jõudnud juhtum noorsootöötaja kokkupõrkest poliitika või poliitikutega paneb valjusti mõtlema põletavatel teemadel.

6. juulil valitsuse heakskiidu saanud noorsootöö strateegia aastateks 2006-2013 on küll oma valdkonnale asjakohane suunanäitaja, kuid samas peab noorsootöö olulisust väljapoole üha uuesti ja uuesti põhjendama.