Et noorsootööst palju ei teata, on selles valdkonnas tegutsevad inimesed juba ammu aru saanud ning tegelevad seetõttu pidevalt noorsootöö tutvustamise nimel.
Miks see nii on, mida siis noorsootööst arvatakse ja mida annaks parandada?
Põhjuseid ei olegi vaja kaugelt otsida. Esiteks on tegu suhteliselt noore valdkonnaga. Mulle meenub, kui 90ndate alguses asusin õppima suhteliselt tundmatut eriala – sotsiaaltööd. Siis märkasin, et teadmatust ja võõristust oli palju. Praeguseks on olukord muutunud.
Nõukogude ajal piirdus noorsootöö pioneeride ja kommunistlike noorte organisatsioonidega ning huvi- ja spordikoolidega. Seetõttu on veel tänagi nn kaasaegne noorsootöö, ühes uute meetodite ja institutsioonidega, alles lapsekingades. Pole põhjust imestada, et see „uus”, mida pakutakse – noortekeskused, noortevahetuse programmid, noorelt-noorele teavitamine, noorte omaalgatuslikud projektid, noortenõukogud jms – ei seostu tingimata noorsootööga ega ole mõistetav.
Noorsootöös on lugematul arvul sündmusi, mida noorsootööga ei seostata. Keegi ei vaevu mõtlema sellele, et noorte karjäärikonverents „Sinu võimalused”, üritused „MC Battle“, „Rock Coffik“, „Friday Night Skate“, „Noorteöö“, „Future Fibit“ jne on osa noorsootööst.
Inimestele on need lihtsalt põnevad ettevõtmised, millest räägitakse ja kus hea meelega osaletakse. Seega võiks öelda, et noorsootöö (õigemini küll inimesed, kes valdkonnas töötavad) ei peaks olema tagasihoidlik, vaid tutvustama kõiki oma mitmekülgseid tegevusi julgelt enesele viidates.
Teine oluline põhjus, mis arvamusi noorsootööst mõjutab, on suhtumine noortesse tervikuna. Ma ei väsi kordamast, et meil nähakse noori pigem probleemina, mistõttu on suhteliselt loogiline ka negatiivne varjund igale „noor” sisaldavale mõistele.
Seepärast pole vaja imestada, et paljude meelest tegelebki noorsootöö probleemsete noortega, noortekeskused on kohad, kus käivad eranditult riskirühma noored ning noorsootöötaja on noortega tegelev sotsiaaltöötaja. Tegelikkus, nagu juba öeldud, on hoopis teistsugune.
Kuidas muuta üldist suhtumist noortesse ning juurutada arusaama, et noor ei ole probleem, vaid arenev inimene, kes on valmis omalt poolt ühiskonnale palju tagasi andma ja kes vajab toetust ja õpetamist? Kuidas seeläbi väärtustada neidki, kes seda toetust pakuvad? Seda ei saa teha noorsootöötajad üksi, hoiakute muutmine on teatavasti vaevanõudev protsess.
Lõpetuseks sobib noorsootööd kirjeldama Garfieldi tsitaat: „It is not easy but it has to be done!” (see pole kerge, kuid tuleb ära teha – ingl k).
Kommenteeri
