Staa¾ikas Tart Film ajab rahulikult ja tasakaalukalt oma asja, vahendades alternatiivi valdavalt alternatiivsetele, vajadusel nõustab aeg-ajalt ka noori filmihuvilisi.
Tart Filmi mitteametlik tegevus ulatub tagasi varastesse kaheksakümnendatesse, aastatesse, mil Tartus Annelinna anonüümses keldris käis koos amatöörfilmijate klubi. Huvi filmide vastu on klubis jätkuv, koht küll teine, 1998. aastal pandi ametlikult alus MTÜ Tart Filmile.
Klubi tegevusvaldkond on lai. Pühendutakse kultuurisündmuste jäädvustamisele ja arhiveerimisele, stsenaariumite kirjutamisele, tööle kaameraga ja monteerimisele. Omamoodi kummaliseks hobiks on filmihuvilistel vanade VHS-kassettide kopeerimine DVD-le.
“Põhiliselt siiski on Tartu Rock’n’Rolli klubis kontserte üles võetud ja siis videoportaali youtube.com üles laetud,” selgitas klubi üks asutajaliige Margus Kiis.
Sajandivahetusest alates on kogudesse rohkelt materjali laekunud. See sisaldab Lutsu teatrimaja etendusi, üliõpilasteatri etendusi ja kultuurisündmusi, kogunemisi, bändide kontsertsalvestisi, näituste avamisi jpm. Arhiiv on muljetavaldav. Sündmuste arhiveerimine toimub ajendatuna Kiisi kirglikust ajaloohuvist. “Et miski kaotsi ei läheks,” märkis ta selgituseks.
Portreefilmid tartlastest
Inimeste ja eelkõige tartlaste portreteerimisega tegeleb klubis Jaan-Jürgen Klaus. Tema tunnustatuim dokumentaalfilm “Erakpoeet Marko Kompus” näitab Tartu luulerühmituse “Erakkond” ühe isepäisema ja eraklikuma tegelase Marko Kompuse pühendumist oma loomingulisele Eluluuleviisile.
Võib tunduda, et klubi koosneb tõsimeelsetest fanaatikutest, kes sarnaselt Kiisile teevad seda kõike vaid kire pärast. Ja tõsi ta on. Klubi Tart Filmi liikmete puhul saab rääkida rohkem võrgustikust, kuhu kuuluvad nii noored kui vanemad huvilised. “Päris tsentraliseeritud võimu ei ole,“ kinnitas Kiis. „Näiteks olgu rühmitus, mis sisuliselt kuulub Tart Filmi alla ja mis sarnaselt tegeleb muusikavideotega,“ rääkis Kiis ja lisas, et üksteist ikka aidatakse.
MTÜ Tart Film on alates 2001. aastast korraldanud Tartus festivali alternatiivfilmidele. “Alguses ta oli mitte-mainstrem filmidele keskendunud, vahepeal oli ta lihtsalt omapäraste filmide festival ning nüüd on fookuses põhiliselt eksperimentaalfilmid,” selgitas Kiis. ”Need (filmid – toim) kasutavad teistmoodi tehnoloogiat – stereot või 3D’d.”
Aitab filmihuvilisi
“Oleme näidanud stereofilme, mida tuleb vaadata spetsiaalsete prillidega. Või abstraktseid filme, mida tuleb vaadata selili ning film projitseeritakse spetsiaalsesse kuplisse,“ jutustas Kiis Viimane kord esitles Vahur Afanasjev powerpointfilmi koos Jaan Pehki tekstiga “Tuvid – nuhtlus ja needus.”
Klubis end siiski nii enesekindlalt ei tunta, et teha koolitusi ja õpetada filmimise kunsti. Eks on ka selliseid inimesi, kes sellega tegelevad. Noortefilmid on tehniliselt poolelt üllatavalt oskuslikult tehtud. Audiovisuaalset kultuuri on ümberringi väga palju ja noored on altid otse praktikast õppima. Probleeme esineb rohkem sisulisel poolel.
Klubi aitab filmihuvilisi meeleldi. “Kui vaid tahtmist on. Stsenaariumist praktiliste nõuanneteni,” täpsustas Kiis. Amatöörfilmi peamisteks probleemideks on tema sõnul pigem lapsikud klišeestsenaariumid ning muidugi on muusikavalik alati mööda.
Kommenteeri
