Jõudnud kokkulepitud ajaks Tallinna Ülikooli Terra maja teisele korrusele, tunnen kerget ärevust, sest ma pole kunagi varemkarjäärinõustaja juures käinud. Loodetavasti läheb kõik ikka hästi - mida uut või hirmast nõustaja mulle ikka rääkida saab.

Mõttlelennu katkestab koridoris kiirete sammude kaja. Minu juurde jõudnud nõustaja teretab ja palub kabinetti astuda. Õhkond on pingevaba - karjäärinõustaja ruumis on rahulik, ükskõik mis ka uksetaguses maailmas ei sünni.

Kõigepealt tuleb arutlusele, miks olen tulnud ja kuidas on võimalik mind aidata. Vastan, et tunnen ebakindlust, kas minu senised valikud on olnud õiged. Kahtlus lisab ka tulevikku segaseid toone, sest olen tihti mõeldnud, mida pärast kooli teen: kas on mõistlik minna kaitseväkke, magistriõppesse või hoopis õpitud alal tööd teha või kuidas oleks välismaale minekuga jne. Võimalusi on kohati isegi liiga palju. Kuidas selgitada, milline valikutest õige ja reaalselt teostatav on, millega kaasneks ka kasutegur tulevikuks? Vuristan oma loo karjäärinõustajale ette, lootuses, et tal on minu senistele mõtetele midagi suunavat pakkuda.

Nõustaja noogutab töökogenult ja vastab, et eriala valiku juures tuleb inimesel iseenda käest küsida, mida talle endale teha meeldib.

Kui inimene naudib teistega suhtlemist, siis on selge, et suhtlemist peaks sisaldama ka tema eriala - näitena suhtekorraldus. Kui suhtlemine tundub ahistav, võib ju sukelduda ajalooarhiividesse ja töötada süvenenult arhivaarina.

Uurin ka seda, mida tasuks teha neil, kel ei õnnestunud pääseda ihaldatud riigieelarvelisele õppekohale ning kes valisid selle asemel vähematraktiivsema alternatiivi (eesmärgiga õpingute eest mitte maksta). Nõustaja sõnul on kõige õigem vale valiku teinud õpilasel eriala vahetada, sest isegi kui ebahuvitav eriala lõpetatud saab, ei muutu seal töötamine sugugi nauditavamaks. Ta lisab, et tasulise ja tasuta õppekoha vahel valides tuleb lähtuda ennekõike ikka huvipakkuvast, sest isegi riigieelarveväline koht meeldival erialal on suurem investeering tulevikku kui vastu tahtmist juhuslikult valitud tasuta õppekoht.

Nõustaja soovitab teelahkmel seisvale noorel kasutada oma fantaasiavõimet ja kujutada ette, mis saab siis, kui bakalaureuse- ja magistrikraad on omandatud.

Jõuame tagasi selle juurde, mis saab olema see amet, mida noor pärast kõrghariduse omandamist pidama hakkab.

Nõustaja ütleb, et vaja on mõelda kaugele, kaardistada eesmärgid. Sealjuures soovitab ta luua mõttelise skeemi - asetada end praegusesse momenti ning näha tulevikus punkti, mis hetkeks on tänased eesmärgid saavutatud. Edasi tuleb ehitada sild nende kahe punkti vahele - üheks selle sambaks võibki kõrgharidust pidada, aga ka kutseharidust või muud väljaõpet. Kui praegused valikud suudavad luua tugeva silla tänasest tulevikku, pole tarvis üleliia muretseda.

Saan teada, et kui tudeng võtab vabaaineid näiteks viiest erinevast valdkonnast, on seegi normaalne ja kui miski pakub huvi, ei maksa end tagasi hoida, sest ka proovimise teel võib enda kohta midagi uut teada saada. Tunnen sisemist kergendust, sest olen samasugust lähenemist pooldanud.

Nõustaja lisab, et eriala nimetusest ei tohiks end lasta häirida - sageli on ühel erialal (näiteks minugi õpitaval eesti filoloogial) palju väljundeid ning lisaeriala valik annab omakorda suuremad võimalused magistriõppesse astumisel. Niisiis on nõustaja minu ees palju enam uksi avanud.

Olen saanud mitmetele küsimustele vastuse, jääb veel ainult üks - kaitsevägi. Seletan, et olen kuulnud seinast seina versioone ajateenijatelt. Mõned on pidanud seda heaks kogemuseks ning on väga rahul, et ära käisid, kuid teised räägivad, et neil oli väga raske pärast ajateenistust ülikoolis kohaneda. Kas õige moment oleks siis pärast bakalureust? Küsin. Nõustaja möönab, et tõepoolest on pärast ajateenistust ülikoolis raske kohaneda, kuid samas soovitab ta keskenduda küsimusele «kuidas». Kas inimene suudab enndast sundida tegema asju, mida ta momendil ei taha teha ning pingutada aegadel, kui on soov hoopis laiselda. Kaitsevägi õpetab enesekontrolli ja sisemist distsipliini, mis ka elus olulised.

Tunne nõustaja kabinetist lahkudes on parem kui tulles - närvilisus on kadunud ning meeleolu lootusrikas. Tulevik ei tundu endam nii ebakindel, sest nii palju saab juba praegu ära mõelda ja teha, et hiljem kergem oleks.